Kuues sõrm. Helga Nõu

sõidab hea kiirusega ja maastik vihiseb mööda: pruun sööti jäetud maa, punetav haavatukk, võsa, vana tiibadeta tuuleveski, põldude taga helendav järvesopp. Vastu kihutavad teised bussid, autod ja veoautod tihedas reas. Kui väärataks rool mõne autojuhi käes, kui jääks ainult üks neist tukkuma, põrkaksid sõidukid kokku rusudeks ja kildudeks ja inimesed rebitaks kehaosadeks. Siis oleks kõigel lõpp. Korraga Karina soovib, et olekski lõpp – temal endal ja teistel. Et oleks silmapilkne ja vabastav lõpp.

      Liiklusõnnetusi juhtub palju, neist võib ajalehtedest iga päev lugeda. Autod ja bussid satuvad valesse vööndisse või kaotavad juhitavuse, paiskuvad kurvist välja ja rulluvad üle katuse. Tee võib olla käänakuline ja asfalt libe, kiirus liiga suur, juht joobes või väsinud. Bussijuht võib jääda tukkuma. Buss see sõitis tšuhh-tšuhh-tšuhh… Oli muidugi rongijuht, aga vahet pole. Kiisud sõitsid Türile, sõitsid külla Jürile … Lapsena oskas ta kogu raamatu peast: Kutsud sõitsid Torilasse, notsud sõitsid Porilasse, sokud sõitsid Karjakülla, Karjakülla, Marjakülla … Lõpuks sõitis rong kraavi, karpuhh! Siis leidis ta, et lõpp oli kole ja nõudis, et ema mõtleks välja jutu jätku, kus rong jälle rööbastele tõstetakse ja loomad oma sihtkohta saavad. Nüüd ta aga tahab …

      Aknast paistavad kollakad kõrrepõllud, hallid talud ja vana mahajäetud kolhoosikeskus, seejärel tumeroheline tihe kuusemets. Kohati on kraav sügav ja lai, siis jälle pole seda olemaski. Kui buss niisuguses kohas teelt maha sõidaks, murraksid sõitjad äärmisel juhul ainult jalaluu.

      Poiss selja taga nohiseb ja segab ta mõtteid. Ta paneb oma nina nii ligidale, et tunneb tüdruku juuste lõhna. Lõhnast tuleb poisile meelde, tuleb igatsus, tuleb mõte … Aga ei, sellest tuleks ainult pahandus, teab ta ja tõrjub mõtte tagasi. Siiski oleks ta tahtnud selle tüdruku kaelast kinni võtta.

      Karina vaatab jälle taha. Ka siis, kui see oleks ta viimne reis, ei taha ta seda sellise vastiku tüübi seltsis veeta. Ta tõuseb püsti ja istub ühe istmerea võrra ettepoole. Nuusutaja selline, mõtleb ta.

      Nüüd jõuavad nad juba linna lähedusse. Kraavid kaovad ja asenduvad äärelinna tänavatega. Liiklus tiheneb ja lootus imele kaob. Midagi ettearvamatut ei juhtu, bussijuht ei jää tukkuma, buss ei lähe uperpalli, uperpalli, kukerpalli. Eided saavad plaanikohaselt turule, joodik viinapoodi, pooliku hambaga poiss põrgu ja Karina ise lõikusele. Juba paistabki Tartu ainus kõrghoone „Plasku” ja selle külje all pikk valge bussijaamahoone.

      Poiss on sõidu ajal Karina musta kandekotti piilunud. Tõmbelukk ei ole päris kinni tõmmatud ja seest paistab midagi kollast, vist kampsun. Ta tahaks pista käe sinna sisse ja tunda kampsunit oma sõrmede all … Aga ta jääb hiljaks. Sõitjad hakkavad juba varakult oma kotte, portfelle ja riideesemeid kokku korjama, ja suurekasvuline mees, kes on istunud teisel pool vahekäiku, tõuseb püsti ja jääb talle ette. Sõiduk teeb veel viimase järsu pöörde ja peatub viimaks nõksakuga: palun väga, olete lõpppeatuses.

      Reisijad lähevad üksteise järel maha. Karina jääb meelega kõige viimaseks. Ta käib nagu unes.

      Siis, Tartu bussijaamas bussilt maha astudes, juhtubki midagi täiesti ootamatut. Tuleb see uperpall või kukerpall, mida ta äsja soovis. (Kas seda imeks pidada või ei, on maitseasi.) Aga see ei tule suuremõõduliselt, nii nagu tema oli ette kujutanud, vaid hoopis labaselt, rumalalt ja häbiväärselt. Ta nimelt kukub.

      Ta lihtsalt kukub. Jalg jääb millegi taha kinni (võib-olla astub ta ise oma kingapaelale) ja ta kukub, pea ees, bussist välja ja asfaldile maha. Bussijaamas on küll väiksem kaares platvorm, selleks, et reisijate mahaminekut kergendada, aga käesoleval juhul peatub buss liiga kaugel platvormist, ja on isegi võimalik, et selle kõrgem äär teeb kukkumise tagajärjed veel raskemaks.

      „Kurat!” jõuab ta veel karjatada, ja ühe murdosa jooksul sekundist näeb ta oma jalge ees põhjatut musta kraatrit …

      Ah, mis jutt see on, bussijaamas ei ole mingeid kraatreid! Kui keegi kukub, on see ta enda süü, sest siis ei vaata ta ette, kuhu ta astub. Must sangadega kott lendab pläraki vastu maad ja Karina ise kukub ülepeakaela alla, vastu maad.

      5. Ratastoolimees

      Kui kaua ta pimeduses viibib, on raske öelda, aga küsimus saab ainult olla sekundites, sest bussisõitjad eided ei ole veel ära jõudnud minna, kui ta end aietades püsti ajab. Vasak käsi on marraskil ja tilgub verd. Paremal püksipõlvel on suur poriplekk. Oli seda nüüd veel vaja!

      Eided pööravad pead ja silmitsevad teda kahtlustavalt. Keegi teine ei tee temast väljagi. Poiss, kes ta taga istus, on juba kadunud, niisamuti kui teised bussisolijad. Kõik lähevad oma teed. Keegi ei aita teda ega näita kaastunnet, keegi ei küsi, kas ta viga sai. Ise peab ta end püsti ajama ja longates tuge otsima. Ei ole ka midagi, mille vastu toetada. Käeulatuses seisavad ainult kaks roostes ja haisvat prügikasti.

      Selja taga, R-kioski ees, kihistavad mõned plikakesed naerda – ei tea, kas tema üle? Ei, sinnapoole ta ei lähe. Valu- ja vihapisarad silmis, lonkab ta selle asemel üle sõiduraja väljuvate busside platvormile ja istub vabale kollakasrohelisele puupingile. Ta pühib taskurätikuga oma marraskil kätt ja nühib jakivarrukaga määrdunud püksipõlve.

      Kuidas võis ta ometi nii kohmakas olla! Inimesed uudistavad teda, aga ta väldib nende pilke. Ei tea, kas nad nägid ta kukkumist? Tänaval kõhuli kukkumine on piinlik ja häbiväärne. Inimene kukub asja ees, teist taga jala pealt maha. Keegi ei tunne kaasa, kui sul halvasti läheb. Küllap isegi parastavad endamisi, või arvavad, et kukkuja on purjus või muidu allakäinud, et ei suuda jalgadel püsida. Parem siit kiiremas korras minema saada!

      Haiglasse minekuni on veel kaks tundi aega ja ta ei taha sinna liiga vara jõuda, eriti praeguses haledas seisundis. Veritsev käsi ja valutav põlv nõuavad ülevaatamist, aga ta tahab seda teha üksi, mitte teiste silmade all. Tahaks nagu vigane loom urgu pugeda, et seal üksinda ja rahus oma haavu lakkuda. Aga kus on selline koht? Igal pool on ainult parastavad, pahatahtlikud ja omakasupüüdvad inimesed.

      Oleks vähemalt vaja tualettruumi, kus end pesta saaks. Bussijaama WC ei meelita, parem siis mõne kohviku oma. Wilde’i kohvikut ta teab. See on päris ligidal, ainult paari kvartali kaugusel. Seal võiks ta pärast tassi kohvi juua ja ennast natuke aega koguda. Raha tal ju on, sest isa oli salaja, ema teadmata, kakssada krooni kaasa andnud. Milleks, seda ta ei öelnud. Võib-olla tundis isa siiski mingit süümepiina? Saja krooni ümber on ka Karinal endal rahakotis, seega kokku kolmsada.

      Ta haarab otsustavalt kandekoti sangadest kinni, tõuseb ja hakkab nii sirgelt kui võimalik, ainult kergelt longates, kesklinna ja Wilde’i kohviku poole astuma. Taksode rida ootab sõitjaid, aga sellest läheb ta püstipäi mööda. Nii palju jaksab ta ikka omal jalul käia. Tee on tuttav: fooride juurest üle suure ristmiku, siis Kaubamaja eest läbi, üle Riia tänava ja läbi Vanemuise pargi. Kollane teatrimaja jälgib teda kõrgendikult oma suure neljakandilise klaassilmaga, nagu kontrollides, et ta oma osa näidendis õigesti mängib. Karina vaatab aga piinlikult jalgade ette maha, et mitte uuesti komistada.

      Liiklus on elav ja inimesi sagib igas suunas. Keegi müksab teda möödudes ja paar kilavat noorukit heidavad vihase pilgu, kui ta kandekott neile jooksmisel ette jääb. Tal ei ole aega ega jaksu neist välja teha. Nurgapealses majas on postkontor ja edasi läheb Ülikooli tänav kuni Hansapanga nurgani. Juba paistabki panga moodne must klaashoone.

      King loksub jalas, sest kõndides on kingapael lahti läinud, ja Karina peab kummarduma, et seda uuesti siduda. Kui ta jälle silmad tõstab, tunneb ta kerget peapööritust. Ta ei saa ka järsku aru, kus ta on. Sealt ta ju tuli … Aga kus on pangahoone? See ometi paistis eemalt ega saa korraga maa alla kaduda!

      Karina vahib natuke aega arusaamatult: siin on küll tänavanurk, aga mitte Vallikraavi kivimüür nõlvakul kasvavate puudega. Ja ümber nurga, kus oleks pidanud olema punane telliskivisein ja kohvik, selle ees istuvate Vilde ja Wilde’iga, kõrgub hoopis mingi hall, tumedate akendega maja. Mis see nüüd on? Kogu tänav on võõras ja ta ei tunne enam midagi ära. Siis on ta ilmselt vale nurga pealt ära keeranud ja valesse tänavasse sattunud …

      Täielik jama! Kuidas on võimalik nii lühikese maa peal ära eksida?