Minu Aasia. Margus Kalam

p>

      Autoriõigus: Margus Kalam ja Petrone Print OÜ, 2019

      Toimetaja: Epp Petrone

      Keeletoimetaja ja korrektor: Triinu-Mari Vorp

      Kujundaja: Heiko Unt

      Kaardi kujundaja: Kudrun Vungi

      Küljendaja: Aive Maasalu

      Makett: Madis Kats

      Albumi fotod: Margus Kalam

      Trükk: Greif OÜ

      ISBN 978-9949-651-68-9 (trükis)

      ISBN 978-9949-651-69-6 (epub)

      ISBN 978-9949-651-70-2 (epub)

      www.petroneprint.ee

      SAATEKS

      ...„Oo, sa oled Eestis!?“ on esimene reaktsioon, kui ma kodumail mõnda sõpra-tuttavat näen. „Millal jälle minek?“

      Olen oma elu seadnud selliselt, et Aasias rändamine on minu töö põhiosa. Tihti küsitakse „Kuhu siis seekord?“, ja mu marsruuti kuuldes ohatakse kadedalt „Mõnus... palmi alla...“. Paraku ei käi ma üldse palmi all. Ei mäleta, millal viimati rannas päevitamas käisin. Minu rändamise eesmärk on õppida tundma erinevaid kultuure ja leida huvitavaid käsitöötooteid.

      ...„Lahe, unistuste elu!“

      Nii nad ütlevad, kes Eestis mu elust kuulevad. Jah, ma olen selle tee valinud. Aga see ei ole alati nii lahe ja lihtne. Ikka juhtub, et krediitkaart on ootamatult tühjaks tehtud, broneeritud hotell pole saanud teadet minu hilise saabumise kohta ja otsustab, et ei tagasta ettemaksu, kodumajutuse peremees üritab kasseerida ühe öö võrra rohkem raha, äripartner on mitu kuud kauba saatmisega venitanud, kuna kasutas ettemaksu oma võlgade tasumiseks, ning pakub võla katteks mulle nüüd maja, või on mingis riigis olnud paar päeva tagasi rahareform ja isegi valuutavahetuspunktides pole uut raha, või otsitakse sind läbi narkokoerte saatel... Tollijamadega ei hakka teid tüütamagi.

      ...Kolmas peamine küsimus Eesti tuttavatelt on: „Kus sa siis tegelikult seal Aasias elad? Oled ikka kusagil paigal ka?“

      Ei ole. Rändan kogu aeg. Nädal siin, nädal seal. Harva veedan terve kuu ühes riigis, aga vahel tuleb ka seda ette. Kui kevadel Eestis tagasi olen, painab mind esimestel hommikutel unest toibudes paaniline mõte: ega ma väljaregistreerimist maha maganud?!

      Ühest küljest on selline elu põnev, teisalt muidugi kurnav. Aga olen sellega leppinud. Pole paremat tunnet kui istuda paati ja lasta end sõidutada kõrvalsaarele turule, või tõsta oma jalgratas külabussi ja sõita koos turult tulnud vanatädikestega mäkke. Täna ööpäev ringi üürgavad kõrvulukustavad signaalid ja hommikused praeõliaroomid koos lehmaroojaga Delhis, homme karge ja kirgas õhk lummavate vaadetega Himaalaja mäestikule Põhja-Indias, nädala pärast Bangkoki liiklusummikud koos suurte turgude ja ööeluga, ning lõpuks müstilised Ângkôri templid ja iidne khmeeride kultuur Kambodžas. Nii võib lühidalt kokku võtta minu järgmise kuu aja plaani. Praegu, nende ridade kirjutamise hetkel istun ma Delhis. Just siitsamast algas kord minu esimene India reis.

      ...„Kas koduigatsust ei ole?“ Seda küsitakse mult ka sageli.

      Eks ikka vahel on. Tavaliselt jõulude paiku, kui kõik oma kodus perega aega veedavad. Või siis, kui tuleb kõhuhädade tõttu tualeti vahet joosta ja mõtlen, et oli mul vaja seal kahtlases raudteejaamas toitu tellida. Aga samas ootab jälle ees uus piirkond, uued seiklused, ja lähebki koduigatsus üle.

      Eestis olles igatsen ma samamoodi Aasia järele.

      ...Olen Aasia riikides teinud tutvust kohaliku kokakunstiga ja pakun suvel Eestis käies sõpradele karrit. Ühel sõprade korraldatud koosviibimisel, kus ma kõiki külalisi ei tunne ja parasjagu sibulaid hakkides ühte oma reisilugu räägin, küsib hilisem saabuja mu loo lõppedes: „Kui palju sa ühe õhtu eest küsid?“

      „Mis ühe õhtu eest?“

      „Sa oled ju siia peole palgatud süüa tegema ja lugusid rääkima?“

      Vaat sellise mulje jätsin ma!

      Ühesõnaga. On aeg neid lugusid jagada.

      

       Veebruar 2019,

       Delhi, India

      EESTI. Kuidas kõik algas

      Keava, Raplamaa, kevad 1997.

      Istun koos oma vana sõbra Peetriga tema suvila pööningul ja korgin õlle lahti.

      Suvi on alles ees. Keava küla kaltsukas, millele ise alguse panin, tegutseb täie hooga. On kuldsed üheksakümnendad, oleme noored mehed.

      „Mitu paari pükse on reaalne päevas maha müüa?“ uurib Peeter, kes on välja võtnud kaustiku ja teeb sinna märkmeid.

      „Sõltub sellest, kui hea kraam on,“ otsin ma vastust. „Maal otsitakse tööriideid, Tallinna kohta ei oska öelda.“

      „Aga kui palju neid pükse võiks korraga välja panna? Mitu ruutmeetrit võiks minna pükste alla, kui palju särkidele ja teistele riietele?“

      „Hmm... raske öelda. Kes seal Tallinnas neid riideid ostma tuleb?“ Vahin Peetrit nõutult, aga ta uurib ikka edasi: „Teeks mingi arvestuse: kui palju peaks päevas riideid maha müüma, et kasumit teenida. Mitu paari pükse, mitu särki. Saad sellise arvestusega hakkama?“

      „Ligikaudu ikka.“

      „Kas sa ise tahaksid kaasa lüüa? Tulla partneriks sellesse ärisse? Teeme kamba peale. Mina, sina, Kill ja Meeri?“

      Jutt käib ideest avada Tallinna vanalinnas hipi stiilis rõivaste pood.

      Pool aastat hiljem, üle kivide ja kändude, ongi meie pood valmis. See on tõesti otsast otsani hipipood. Seal on natuke kõike, mitte ainult riideid: maailma rahvaste pille, viirukeid, kirjandust, kunstitarbeid, kohalike noorte kunstnike töid, suitsetamistarbeid... Minu jaoks on see täiesti uus maailm. Ei, maailm on vähe öeldud. See on universum! Universaal-Universum. See nimi saab poele naljaga pooleks pandud. Igasugu paradiise ja maailmu tärkab järjest Eesti kaubandusse. Ega me saa kehvemad olla. Olgu siis universum!

      Alates avamise hetkest hakkab meile sisse sadama kõiksugu huvitavaid tegelasi. Nii mõnedki neist on maailmarändurid, kes reisikulude katteks kaupa kaasa toovad. Nende käest kuuleme lugusid Indiast, Indoneesiast, Filipiinidelt... Iga müüki toodud esemega on oma lugu kaasas. Tunnen südamepõhjas üha enam, et tahan ka sinna, lugude sekka. Aga kuidas?

      Esimesed aastad on poes rasked ja lõbusad. Rahaliselt tuleme vaevu ots otsaga kokku, samas on kõik täis viirukilõhnalist Bob Marley muusikat. Meie poest saab Tallinna hipikeskus, kuhu võib niisama sisse astuda, kus saab keeta omale teed, vedeleda patjadel, lugeda raamatuid, võtta letist mõni trumm või muu pill ja proovida neid mängida. Aga kasumit ei ole. Kuidas küll selleni jõuda? Kuidas teenida nii palju, et võiks ise nende rändurite asemel Aasiasse sõita ja sealt kaupa tuua?

      Otsustame asuda end aktiivsemalt liigutama.

      EGIPTUS. Ülikond selga ja õige mehe otsingule!

      Tallinn, august 2003.

      „Margus, ostame sulle ülikonna ja lähed tehasesse läbirääkimistele!“ See on Peeter, kes nii ütleb.

      Meil on mõlemal kõrini sellest, kuidas oleme üritanud saada Eesti majandusministeeriumist ametlikku litsentsi vesipiibutubaka impordiks,