Kokku loodud. Shannon Stacey

Josh ütles, et sa pole siit kandist, aga ta ei öelnud, kust sa pärit oled. Aktsendi järgi pakun ma Uus-Inglismaad.” Naine noogutas, kuid ei öelnud sõnagi. Aga tema suunurgad kerkisid kergeks naeratuseks ja see julgustas Beni edasi uurima. „Yankees või Red Sox?”

      Laney turtsatas. „Red Sox. See pole isegi mingi küsimus.”

      „Sa oled pärit Rhode Islandilt?”

      „Jah. Warwickist.” Ta lõpetas urgitsemise ja vaatas Benile silma. „Kuidas sa selle pesapallimeeskonna järgi ära arvasid?”

      „Mul on aktsentide peale hea kõrv ja ma olin juba jõudnud otsusele, et sa saad olla pärit kas Connecticutist või Rhode Islandilt. Connecticutist tulnud inimene saaks aru, miks ma seda küsisin, sest New Yorgi Yankeesi fännid on neid nakatanud, ja nii seadsin ma panuse ookeaniosariigile.”

      „Väga osav. Okei, ma sain värvitüki kätte, mine pese nüüd käed puhtaks ja siis ma panen sulle möksi peale.”

      Ben läks naerdes kraanikausi juurde. „Möksi? Kas seda saab apteegi käsimüügist?”

      „See on väga keeruline teaduslik termin.”

      Naise naer kõlas armsalt ja Ben ei tahtnud kraani lahti keerata, sest vesi oleks naeru summutanud. Aga ta pidi haava ära pesema ja nii võttis ta seebi, surus hambad kokku ja hakkas pesema. Ta tupsutas peopesa nina krimpsutades paberrätiga kuivaks ja püüdis välja mõelda, kuidas naist uuesti naerma panna.

      Aga kui ta ümber pööras, polnud Laney näol isegi mitte naeratust. Tema põsed olid erkroosad ja huuled kokku surutud. „Mis lahti?”

      „Ma nägin küll, et su särgi rinna ees olid tähed WTP, aga ma ei teadnud, mida need tähendavad. Aga su selja peal on kirjas Whitfordi tuletõrje- ja päästeamet ja selle all on suurte tähtedega kirjas parameedik.”

      „Just nii.”

      „Tõenäosus, et sa ostsid selle särgi kusagilt täikalt või varastasid pesumajast, on vist väga väike.”

      Need sõnad ajasid Beni naerma, hoolimata sellest, et ta ei saanud aru, mis pada naine ajas. „See on minu oma. Kuigi mulle pakkusid tööd, õigemini määrisid selle mulle pähe Josh, kes on ATV-klubi president, ja politseiülem Drew Miller, olen ma päästeameti kaudu ametlikult linna palgal.”

      Laney ohkas ja vangutas pead. „Sa oled siis parameedik?”

      „Jah. Kas selles on midagi halba? See paistab sind… kurvastavat ja ma ei saa aru, miks.”

      „Vahest seepärast, et ma ütlesin, et sa tõenäoliselt lihtsalt sülitad oma haavale ja pühid käe pükstesse puhtaks ja sundisin sind siia tulema, kuigi sa oled ise õppinud spetsialist.” Ta pööritas silmi. „Ma tunnen end praegu väga rumalalt.”

      „Asjata.” Benil oli kahju naist nii õnnetuna näha. Häbi ja enesehaletsus, mis naise näolt peegeldusid, tekitasid temas soovi naist lohutada, teda puudutada, seepärast pani ta käed rinnal risti, et end kontrollida. Ta pidi end kõvasti kokku võtma, et hoiduda võpatamast, kui tema peopesa särki puudutas. „Professionaalid ei kanna enda eest just alati parimat hoolt. Ja tõenäosus, et ma oleksin käe pükstesse pühkinud, oli võrdlemisi suur, kuigi hiljem oleksin ma haava siiski ära puhastanud.”

      „Aga ma ei usu, et sa oleksid sellele sülitanud.”

      Ben naeris. „Tõenäoliselt ei oleks, jah.”

      Naise nägu selgines ja seal säras vaid see naeratus, mis Benile meeldis. „Istu nüüd uuesti ja las ma panen sulle plaastri peale. Sa võid ju parameedik olla, aga ühe käega on ikka raske plaastrit panna.”

      Ben täitis käsu, istus laua taha ja ulatas Laneyle oma käe. „Tavaliselt ma plaastrit ei pane, aga ma kardan, et sa tahad mind süstima hakata, kui siia peaks põletik sisse tulema.”

      „Väga naljakas.” Laney avas salvituubi ja asetas selle lauale. „Nii et sa kasvasid siin üles. Rosie ütles, et sa kolisid siit suurde linna, aga ta ei maininud, missugusesse.”

      „Olen elanud viimased kaheksa või üheksa aastat Lewiston-Auburni kandis, aga ma alustasin rannikult. Tööd oli palju.”

      „Elutempo mõttes on see siis sinu jaoks päris suur muutus,” nentis Laney ja avas plaastri ümbrise. Ta pigistas plaastrile pisut salvi ja võttis Beni käe.

      „See võib nõnda paista, aga tegelikult on see töö paras pähkel. Linnas oli küll kõvasti rabelemist, aga mul oli täisvarustusega kiirabiauto, asfaltteed ja võime muuta kõik punased foorituled võluväel roheliseks. Siin on mul vähem väljakutseid, aga ma pean leidma oma patsiendid metsast üles, ravima neid sellega, mis mul ATV pagasikastis käepärast võtta on, ja mõtlema siis välja, kuidas viia kannatanu tee peale, kuhu kiirabi saab vastu tulla, või lagendikule, kuhu saab maanduda helikopter.”

      Selle asemel et tema kätt uuesti vastu lauda suruda, võttis Laney ta sõrmed ja tõstis käe üles. Ben vaatas, kuidas Laney kulmud kokku tõmbusid ja ta alahuule hammaste vahele võttis, ning püüdis naeru tagasi hoida. Laneyl paistis olevat hea huumorimeel, aga naine oli just äsja häbi tundnud ja Ben ei tahtnud temas rohkem seda tunnet tekitada.

      „See ei jää hästi kinni,” ütles Laney, kui asetas plaastri haavale ja surus liimised osad vastu tema nahka. „Vahest peaksin käe kinni siduma, et see paigal püsiks.”

      „Ma jõuan koju ja isegi kui sa selle kinni seoksid, peaksin ma selle pärast duši all käimist ikka uuesti siduma.”

      „Kas oled kindel?”

      Laney hoidis ikka veel tema kätt ja kuigi Ben teadis, et ta teeb seda hajameelsusest, sest on ikka veel tema pärast mures ja räägib parasjagu, meeldis see talle. See oli veider, sest ta ei tundnud seda naist, aga miski naise juures pani teda tahtma seda asja muutma.

      „Kindel. Pean minema tagasi jaoskonda ja natuke paberitööd tegema, enne kui saan koju minna, nii et sel ravimöksil on küllalt aega haava sisse imbuda.”

      Laney lasi tema käest lahti, aga hakkas taas naerma ja see oli sama hea. „Ma vist ei pea sulle ütlema, kuidas haava hooldada.”

      „Ei, aga kui mul läheb vaja head nõu, siis ma tean, kust sind leida.”

      Laney naeratas Benile, kui mees tõusis. „Ma olen siin terve suve.”

      Ben sundis end uuesti naist tänama ja astus uksest välja, kuigi oleks tahtnud hoopis neile mõlemale klaasi limonaadi valada ja ühes naisega verandal istuda.

      Tal oli küllalt aega, et Laney Caswelli tundma õppida.

      Kui köögiuks oli Beni selja taga sulgunud, kummardus Laney ette ja lasi laubal kolksuga suurele puidust lauale langeda.

      Ma olen siin terve suve.

      Kas ta oli tõesti ka päriselt kõlanud nii hingetuna kui oma peas? Veel ilmsemaks oleks saanud seda kutset teha vaid kaardi ja sulepeaga.

      Ta peaks esmaabikasti ära panema. Siis peaks ta vaatama majas ja laagriplatsil teha ootavate tööde nimekirja, mille Rosie oli jätnud talle elutuppa kapile. Andy oli tahtnud tutvustada Rosiet ühele paarikesele, kes oli tulnud külla nende juures laagris olevatele sõpradele, ja nii oli Rosie saatnud Laney nimekirja lugema, et nad saaksid sellest hiljem rääkida. Ja siis oli seksikas vigastatud peopesa ja võluva naeratusega parameedik tema plaanid segi ajanud.

      Selle asemel et teha neid asju, mida ta pidi tegema, istus Laney, pea laual, ja mõtles Beni kätele.

      Tal olid tugevad käed. Need polnud karedad, aga mehe sõrmeotsad olid kaetud paksu nahaga. Ja tema käsivarred…

      Laney ohkas, see ohe tuli nii sügavalt, nagu oleks see saanud alguse varvastest, ja lasi laubal taas kolksuga vastu lauda vajuda. Ta polnud iial varem ihalenud mehe käsivarte järele. Aga tal oli olnud väga raske keskenduda käele enda ees, kui mehe vasak käsi aina tema pilku endale tõmbas. Algul oli mees käe lihtsalt lauale toetanud, aga mehe sõrmed olid tõmbunud