Kokku loodud. Shannon Stacey

      Ben naeris ja raputas pead. „Me Seaniga proovisime seda ükskord. Ma pidin terve tee tema ATV eesmisel pakiraamil sõitma, et tasakaalustada enda oma, mida Sean järel vedas.”

      „Ma mäletan seda hetke, kui te hoovi sisse sõitsite. Aga plaan ise ju töötas.”

      Ben heitis Joshile pilgu. „Me olime noored ja rumalad.”

      „Ja nüüd oleme vanemad ja targemad, mis tähendab, et keegi ei pea sõitma eesmisel pakiraamil. Aga selleks, et ATV esiotsa piisavalt kõrgele saada, läheb vaja küll meie kõigi kolme rammu.”

      Matt turtsatas. „Ben, kas sa oled ikka veel rõõmus, et selle töö vastu võtsid?”

      Ben hakkas naerma, kuid tegelikult oli ta väga rõõmus, et pakkumise vastu võttis. Ta oli küll higine ja lootis, et mäe peal ei kasvanud mürgipuud, aga ta ei kahetsenud midagi.

      Whitfordi tulek oli olnud õige otsus ja tal oli tunne, et elu hakkas tasapisi õigesse rööpasse tagasi minema.

      Laney Casewell oli tahtnud teha elus kannapööret ja asjaolu, et ta sai oma uues kodus ühekorraga peaaegu mõlemat seina puudutada, oli üsna suur muudatus.

      Matkabuss oli väike, aga seal olid voodi, tilluke vannituba veel väiksema dušialusega ning seinakontaktid kohvimasina ja telefonilaadija tarvis. Mida muud ühel elu otsast alustaval kolmekümnendates eluaastates naisel vaja oli?

      Täna oli tema uue elu esimene täispikk päev Northern Stari jahimajas ja laagriplatsil, mõtles ta ja oli enda üle kuradima uhke. Lahutus oli võtnud terve igaviku, aga paberid olid alla kirjutatud ja viimaks ometi oli see ametlik. Ja kui arvestada veel seda, et matkabussi boiler mahutas täpselt nii palju vett, et uhtuda maha kogu seep ja šampoon, näis elu olevat juba tublisti rõõmsam.

      Keegi koputas matkabussi uksele ning Laney ehmatas ja oleks enda üle kõva häälega naerma pahvatanud, kuid teadis, et bussiseinad kostavad läbi ja tal on vaja endast uutele tööandjatele hea mulje jätta. Ta asetas kohvitassi väikesele plastruudule, mis pidi olema tema köögi tööpind, avas ukse ja leidis selle taga naeratamas ühe ülemustest.

      „Tere hommikust, Laney.”

      „Tere hommikust.” Rose Miller, keda tal paluti kutsuda Rosieks, nagu tegid kõik teised, võis olla Laney arvates hilistes kuuekümnendates, aga loomulikult polnud tal plaanis naiselt vanust küsida.

      „Mõtlesin, et tulen nüüd, kus sa oled veetnud esimese öö matkabussis, ja vaatan, kas kõik on korras või on sul mõni mure.”

      Naisele ülalt alla vaadata oli imelik ja nii astus Laney metallastmele ja sealt maha. Ta tõmbas uksepaneelid lahti, sulges võrgust vaheukse ja lükkas volditava välisukse lõpuni lahti. Matkabussi küljele oli kinnitatud väike konks, mis ust lahti hoidis. Buss oli üsna pikka aega suletuna seisnud ja värsket õhku oli tuppa hädasti vaja.

      „Mul pole mingeid muresid,” vastas ta. „Kõik näib töökorras olevat, voodi on mugav ja kohvimasin hakkas tööle täpselt sel kellaajal, millele ma selle seadistasin. Ma tahan tänada teid tervituskorvi eest. Muffinid olid vapustavad ja ma pole iial saanud nii maitsvat banaanileiba.”

      „Võta heaks.” Rosie naeratas. „Mida muud elult tahta kui mugavat voodit ja värsket hommikukohvi. Andy on kusagil asju ajamas ja ma mõtlesin, et tahad äkki tulla väikesele jalutuskäigule, et saaksid siin veidi rohkem ringi vaadata.”

      „Muidugi tahan.” Sellest pidi sügiseni saama tema kodu ja ta ootas huviga võimalust ringi vaadata.

      „Muide, su flamingo on armsake,” lisas Rosie.

      Laney silmitses tobedat aiakuju, mille oli trepi kõrvale maasse surunud, ja naeratas. Puust flamingo oli ereroosa ja sellele oli ette maalitud naljakas multifilmilik nägu. Sel olid ka õhukesed plasttiivad, mis lehvisid, kui tuul küllalt kõvasti puhus. Seda asjakest poleks oma murule lubanud ei tema perekond ega Ballardid, nende hulgas ka tema endine abikaasa, ja seepärast Laney flamingot armastaski.

      „Tänan. Ta on kahtlemata üks lõbus sell.”

      Nad jalutasid laagrialal ringi. Seal oli kaks majakest ja tosin kanalisatsiooni ja elektriga ühendatud paika, tema kodu arvestamata. Tema kodupaik oli peamaja ja laagriplatsi vahel asuvale puuderivile lähemal ja sealt avanes vaade uuele basseinile.

      Kui nad möödusid laagriplatsi taga olevast põllust, kuhu külastajad parkisid oma järelkärud, viipas Rosie oma abikaasale, kes niitis parasjagu murutraktoriga muru. Mees saatis naisele õhusuudluse ja Laney oleks võinud vanduda, et kuulis Rosiet naeru kihistamas.

      Mitteametliku töövestluse, konverentskõne ajal Rosie ja Josh Kowalskiga oli Rosie end naljatamisi vastabiellunuks nimetanud ja selgitanud siis Laneyle, et nad on Anyga abielus olnud alles paar aastat.

      Ainuüksi see mõte tõi Laney näole naeratuse. Kui Rose’il õnnestus leida tõeline armastus ja õnn tema vanuses, tähendas see, et Laneyl oli veel aega küllaga. Ta võis puhata, mõtlemaks välja, mida oma eluga peale hakata, ja vahest siis, kauges tulevikus, veab tal nii, et ta leiab mehe, kes tahab elu temaga jagada.

      Alustuseks pidi ta muidugi välja mõtlema, mida ta elult ootab. Ja seepärast ta oligi siin, Maine’i pärapõrgus, varanduseks vaid rõivad, paar lemmikasja, tahvelarvutitäis filme, mida tema endine abikaasa polnud vaadata tahtnud, ja raamatud, mille lugemiseni ta polnud veel jõudnud. Ta kavatses elada lihtsat elu, tegelda meeldivate asjadega ja leida oma tõeline olemus.

      Laneyl oli tunne, nagu mängiks ta peaosa ühes neist filmidest, mis põhinevad menuraamatutel, kus naised võtvad ette eneseotsinguretke kaugele eksootilisele maale, kuigi Laney oli rännanud vaid Maine’i, et elada paar kuud ratastel kastis.

      Northern Stari jahimaja ja laagriplats olid tema kauge eksootiline maa. Üsna kauge, sest ta oli alustanud oma teekonda Rhode Islandilt. Aga elu, mida oli elanud kümme aastat suures majas proua Warwickina, erines praegusest nii palju, et seda ei saanud kuidagi kilomeetrites mõõta.

      „Lähme ette ja ma näitan sulle, kus me hoiame mõningaid asju, mida sul võib vaja minna, näiteks gaasiballoone.”

      Laney oli juba aru saanud, et ette tähendas peamaja ja taha tähendas laagriplatsi ja põldu. Niipea, kui nad olid puuderivis olevast vahest läbi astunud, nägi ta kaht meest. Üks neist Josh. Nad seisid järelkäru juures ja silmitsesid sellel olevat ATV-d, mis oli näinud paremaid päevi.

      „Kes seal Joshi kõrval seisab?” küsis ta, teades, et kohtub lähipäevade jooksul paljude uute inimestega.

      „See on Ben Rivers,” vastas Rosie. „Ta kasvas Whitfordis üles, aga kolis juba aastaid tagasi linna. Nüüd on ta tagasi ja tema emal on selle üle väga hea meel. Ben on hea poiss.”

      Laney surus alla naeruturtsatuse, mis tahtis temast välja pääseda mõtte peale, et keegi võis selle teispool hoovi seisva mehe kohta öelda hea poiss. Mees näis olevat temavanune, vahest pisut vanem, tumedate juuste ja habetunud lõuaga. Ta polnud nii pikk kui Josh, kuid Laney nägi, et vähemasti temast oli mees mitu sentimeetrit pikem, mis tähendas, et ta võis olla nii meeter seitsekümmend kaheksa kuni meeter kaheksakümmend pikk. Ta kandis väga kulunud teksaseid ja sinist liibuvat T-särki ja tal olid jalas kulunud töösaapad.

      Aga mehe välimus polnud see, mille pärast Laney tema poisiks nimetamise üle nalja sai. Sellest Benist, kes ta ka polnud, õhkus enesekindlust ja autoriteeti, mis rääkis elukogemusest ja eluga rahulolust.

      See tunne on kahtlemata mõnus.

      Ja siis pööras mees pead ja vaatas talle otsa, üks kulm kergitatud, justkui küsides, miks Laney teda põrnitseb. Laney tundis põski tuliseks muutuvat, ent siis liikus mehe pilk Rosiele tema kõrval. Mees naeratas ja tema nägu lõi niimoodi särama, et Laney tundis oma pulssi kiirenevat.

      Naeruväärne oli tunda, nagu võiks ta ainuüksi mehe naeratusest suure leegiga põlema süttida. Ja see naeratus polnud isegi talle mõeldud. Sellest, kui mõni mees oli temas viimati esile kutsunud niisuguse reaktsiooni, oli möödas