Leegitsev rist 2. osa. Диана Гэблдон

      Originaali tiitel:

       Diana Gabaldon The Fiery Cross Arrow Books 2002 Toimetanud ja korrektuuri lugenud Ede Kõrgvee Kujundanud Mari Kaljuste Copyright © 2001 by Diana Gabaldon All rights reserved. © Tõlge eesti keelde. Krista Suits, 2019 ISBN 978-9985-3-4584-9 ISBN 978-9985-3-4698-3 (epub) Kirjastus Varrak Tallinn, 2019 www.varrak.ee www.facebook.com/kirjastusvarrak Trükikoda Printon AS

KUUES OSA

      56

      „... ja võitleksid nendega; ütlesid, et neil on küllalt mehi, et tappa nad”

       Waightstill Avery tunnistus

       Põhja-Carolina

       Mecklenburgi maakond

       Waightstill Avery kinnitab, et märtsikuu kuuendamal päeval täpipealt kell kümme hommikul oli tema, tunnistaja, kellegi Hudginsi elumajas, mis asub Long Islandi vaesemas osas.

       Seal nägi seesinane tunnistaja kolmekümmet-neljakümmet meest, kes kutsusivad end reguleerijateks, ning neist üks, kes ütles end olema

       John McQuistoni, võttis ta nende kõigi nimel sedamaid väevõimuga vangi ja varsti pärast seda ütles keegi James Graham (või Grimes) sellelesinatsele tunnistajale järgmised sõnad: „Sa oled nüüd vang ja tohid liikuda ainult valvurite saatel,” lisades otsekohe: „Pead püsima valvurite juures, siis ei tehta sulle midagi halba.”

       Seesinane tunnistaja viidi siis kahe mehe valve all umbes miili kaugusel olevasse reguleerijate laagrisse (nagu nad seda kutsusivad), kus oli rohkesti sama nimetust kandvaid mehi, ning mõne tunni pärast tuli neid veel juurde, nii et seesinane tunnistaja arvab ja kujutleb neid olevat olnud kahesaja kolmekümne ringis.

       Nende endi suust kuulis seesinane tunnistaja viie kohal oleva kapteni ehk ninamehe nimed (nimelt Thomas Hamilton ja üks teine

       Hamilton, James Hunter, Joshua Teague, keegi Gillespie ning eespool nimetatud James Grimes (või Graham)). Seesinane tunnistaja kuulis paljusid mehi, kelle nimed olid talle võõrad, rääkimas põlastavalt kubernerist, ülemkohtu kohtunikest, assambleest ja teistest ametiisikutest. Juuresolijad hõikusid sekka veel hirmsamaid asju ja siis astus esile eespool nimetatud Thomas Hamilton ning ütles järgmised sõnad (millele rahvasumm kaasa kiitis, tunnistades need tõeks):

       „Mis õigusega peab Maurice Moore kohtunikuametit, ta pole mingi kohtunik, sest ei ole kuninga määratud; ei tema ega Henderson – neil pole õigust kohut mõista. Assamblee võttis kätte ja andis välja mässuvastase seaduse, mis ajas rahva veel rohkem vihale; see oli parim, mis võis meie riigile juhtuda, sest nüüd oleme sunnitud tapma kõik ametnikud ja kohtunikud ning me tapame nad kõik, olgu ma neetud, kui nad ei saa surmatud. Kui seda seadust poleks vastu võetud, oleksime neist ehk mõne ellu jätnud. Mässuseadus! säärast seadust pole iial olnud ei Inglismaal ega üheski teises riigis peale Prantsusmaa; Prantsusmaalt nad selle tõid ja toovad ka inkvisitsiooni.”

       Paljud ütlesid, et kuberner on kohtunike sõber ja assamblee oli maksuseadustega rikkunud reguleerijate õigusi. Husband oli vangi pandud, et ta neid röövellikke tegusid ei näeks, ning siis olid kuberner ja assamblee teinud just niisugused seadused, nagu kohtunikud tahtsid. Kuberner on kohtunike sõber ja nood otsustavad kõige üle, määrates ametisse nõrku ja rumalaid rahukohtunikke, kes tantsivad nende pilli järgi.

       Kogu provintsis ei tohiks olla ühtki kohtunikku, kinnitasid nad vandesõnadega. Fanning kuulutati kahekümne teisest märtsist peale lindpriiks, nii et iga reguleerija, kes teda pärast seda kuupäeva näeb, võib ta tappa, ning mõni ütles, et ei ootagi nii kaua, vaid soovib, et võiks teda näha, ning tõotab tappa ta enne, kui koju tagasi pöördub, kui peaks ta Salisburyst leidma ... Mõned soovisid näha Salisburys kohtunik Moore’i, et ta läbi peksta, teised selleks, et ta tappa. Keegi Robert Thomson ütles, et Maurice Moore on äraostetav, ning nimetas teda solvavate nimedega, nagu lurjus, kaabakas, närukael, lontrus ja nii edasi, ning teised nõustusid temaga.

       Kui tuli teade, et kapten Rutherford uhkeldab oma kompaniiga Salisbury tänavatel, kuulis seesinane tunnistaja paljusid innukalt peale käimas, et nad marsiksid relvastatult Salisburysse ja võitleksid nendega; meil on küllalt mehi, et neid tappa, ütlesid nad; võime nad tappa, näidata neile, mis tähendab meile vastu hakata.

       Minu ees 1771. aasta kaheksandamal märtsil vande all tunnistanud ja alla kirjutanud

       Waightstill Avery (allkiri)

       Rahukohtunik William Harris (tunnistuse võtja)

       William Tryonilt kindral Thomas Gage’ile

       Põhja-Carolina

       New Bern, sel 19-ndamal märtsil 1771

       Söör

       Tema Majesteedi siinse provintsi nõukogu langetas eile otsuse kutsuda kokku rahvakaitseväe rügementidest ja kompaniidest koosnev armee ning marssida oma vastaliste tegude ja väljaütlemistega valitsust trotsinud mässajate asulatesse.

       Et meil on siin riigis vähe relvi ja sõjariistu, palun käesolevaga teie abi hankimaks mulle selle retke tarvis juuresolevas nimekirjas loetletud vahendeid (kahurid, laskemoon, lipud, trummid jm).

       Oma retke kavatsen alustada sellest linnast umbes järgmise kuu kahekümnendal päeval ning koguda läbi maakondade liikudes enda ümber rahvakaitseväe üksused. Mul on plaanis kokku saada tuhat viissada meest, kuid valitsuse praegust hoiakut arvestades võib see arv osutuda märgatavalt suuremaks.

       Lugupidamisega teie kuulekas teener

       William Tryon

      57

      Nüüd, kui sean end unele

       Fraserimäel

       15. aprill 1771

      Roger lamas voodis, kuulates akent katva loomanaha vahelt sisse pugenud sääse hooti valjenevat ja vaibuvat pininat. Jemi voodikest kattis tüllvõrk, aga temal ja Briannal niisugust kaitset ei olnud. Laskuks too pagana tüütus vaid korraks tema peale, siis saaks ta tolle kätte, aga putukas näis lihtsalt tegevat nende voodi kohal väsimatuid tiire, pikeerides aeg-ajalt alla, pinisedes talle kõrva ja eemaldudes uuesti pimedusse.

      Viimaste palavikulist tegevust täis päevade järel pidanuks Roger sääseeskadrillide kiuste surmani väsinuna unne vajuma. Kaks päeva oli ta kiiresti ratsutanud üle seljandike ja läbi kurude, et viia sõna lähematele asundustele, mille elanikud pidid omakorda edastama teate kaugemal elavatele rahvakaitseväelastele. Kevadkülv lõpetati rekordajaga, kõik mehed olid olnud päikesetõusust loojanguni põllul. Tema organism oli ikka veel tulvil adrenaliini, mis andis väikesi laenguid ajju ja lihastesse, otsekui oleks talle kohvi veeni süstitud.

      Roger oli kogu päeva aidanud valmistada talu ette meeste lahkumiseks ning nüüd pruukis tal üksnes silmad sulgeda, kui tehtud tööde rodu hakkas end tema laugude tagapõhjal lahti kerima. Piirdeaed parandada, heina hanguda, käia kiiresti veskil ja tuua ära mitu kotti jahu, et rügement ei peaks retkel nälgima. Vankrirattal oli tahtnud vits parandada, rakmetel katkenud treng jätkata, taas laudast putku pista üritanud valge emis tuli ühiste jõududega kinni nabida, puud lõhkuda ning lõpuks veel õhtusöögi eel tund aega energiliselt kaevata, et Claire saaks enne nende lahkumist väiksele põllulapile maha panna bataadid ja maapähklid.

      Pärast päevast askelduste tulevärki ja rahmeldamist oli viimane videvikuvilus ettevõetud töö pakkunud Rogerile isevärki hõlpu; praegugi manas see mõte temas esile