Hästijätt. Siiri Sisask

      Autoriõigus: Siiri Sisask ja Petrone Print OÜ, 2018

      Toimetaja: Epp Petrone

      Keeletoimetaja: Riina Tobias

      Kujundaja: Margit Randmäe

      Fotod: Siiri Sisaski erakogu, lk 42 Viktor Mentunen / EFA, lk 76 Eesti Filmiarhiiv, lk 85 ERM, lk 96 Triin Uustalu

      ISBN 978-9949-608-93-5 (köites)

      ISBN 978-9949-608-94-2 (epub)

      ISBN 978-9949-608-95-9 (epub)

      Trükk: Greif OÜ

      www.petroneprint.ee

      Raamat on pühendatud minu vanaisale Alfred Oravale, kes sündis Kaasiku talus ja kes noore mehena tuberkuloosi suri.

      EESSÕNA

      Ei selle elutahe

      Kaugeltki veel rauge

      Kelle rõõmsate silmade taga

      Soolajärv on lähedal…

      SEL 2017. AASTA NOVEMBRIKUISEL VIDEVIKUTUNNIL, kui siinseid ridu oma vaikses talutoas kirjutama asun, on saabunud mu ellu taas kord aeg, mil isiklikke eluhoiakuid uuendades osa vanadest kustutada tuleb, vanu kustutades aga uutega kohaneda. Kas pole maailm nagu üks suur kaleidoskoop, täis eriküllaseid mustrikombinatsioone? Kui poleks eelnenud kõiki varasemaid mustreid, poleks ka viimatised just niisugusena võimalikud, nagu nad äsja ilmnenud on. Ometi! Eks ole ka kõige nähtavamaissegi mustreisse peidetud mõndagi varjatut. Kuni mõni ise neist päevavalgele pole ilmunud, ei pruugi me nende olemasolust teadagi. Samas võivad just varjatud tegurid iga päev meie elule tähendusrikkaimalt mõjuda, ilma et oskaksime taibata, miks või milleks mõni nähtus meie elus üha uuesti korduma kipub.

      See raamat räägib minu ja mu vanaema varjatud mustreist. Kohati kattudes, kohati üksteisele teed andes, kohati müstilisi tabamusi tekitades, nagu elu meil mõlemal kulgenud on. Et põlvnemine tõepoolest müstilisi sisemisi salateid kätkeda võib, on minugi adumistesse nüüdseks igati pärale jõudnud. Jah. Kes poleks meist mõnikord iseenese vilus ärganud, otsekui pikast unest, uduse pilguga enda peegelpilti nagu võõrast uudistanud ja mõelnud: mida varjatut küll sellegi inimese tagaplaanis veel leiduda võib? Kusjuures praegusel hetkel esitan taolisi küsimusi endale ju vaid ühe oma esivanemaliiniga seoses! Kahjuks teiste minusse tulevate liinide kohta mul sedavõrd „kuldsed“ andmed puuduvad, ei ole keegi neist oma elu ega mälestusi selliselt jäädvustanud, nagu on teinud seda üllatuslikult detailselt minu vanaema Ellen.

      Pean selgituseks lisama, et mu vanaemal ja vanaisal sündis kaks last, neil omakorda kokku kümme, ja noil kümnel juba kokku palju enam. Et mina vaid üks neist kümnest lapselapsest olen, siis loomulikult poleks kuidagi kohane arvata, nagu teistel lapselastel oma vanaemaga oma mustrid puuduksid. Igaühe elu saadavad kordumatud elurajad – mõtted, teod, kulgemine ja elutunnetus.

      ELU ON KUNST

      „Elu on kunst ja nimelt eneseawaldamise kunst, aga mitte enesepeitmise.“

      Naata Nael, Postimees, 16.05.1918

      TUNNISTAN AUSALT, EI OLE MA KUNAGI VAREM osanud eeldada, kuis inimene enda surma sedavõrd kõigutamatu meelekindluse, austuse ja lugupidamisega hallata võiks, nagu kogesin oma vanaema lahkumispäevil.

      Viimsete tundide hingus, milles vanaema oma surisängil viibis, oli meile mõlemale sõnadetagi tajutav. Mida lähemale taevaväravaile teda viibati, seda pidulikumaks muutusid ta mõtteavaldused. Isegi lihtne „ikka“, mida ta jaatuse asemel tihti lausuda tavatses, oli juba sellise kummastava rõhuasetuse omandanud, nagu kiirgaks sealt midagi ülevamat: sõnalõpp kaardus kuidagi muinasjutulisena ülespoole. Ma ei ole midagi sellist ühest sõnast kunagi varem tunnetada saanud. Viibisin poolisilmi lausa lummuses, üha uuesti ja uuesti seda kaunist taevasse kaarduvat kõla kuulda lootes. „Ikka!“

      Neil loetud päevil võtsin nõuks talletada kõik meie viimased jutuajamised, neid osalt sõna-sõnalt üles kirjutades, osalt diktofonile salvestades. Olime varemgi vanaemaga pigem mõistujuttupidi suhelnud, ent nüüd olid meie mõttearendused veelgi sisukamaks põimunud. Valehäbita võisime kõneleda elust ja surmast, või millest iganes hing veel ihaldas või mille järele meel vajadust tundis. Kulgesime mööda pikki ja ehedaid juturännakuid, seilates ajas siia- ja sinnapoole. Samas püsisime ikka siin, olime ikka kohalolevad. Omas hetketarkuses ja mõistutajus. Peene ja erksa tähelepanuvõime kaudu valdas mu vanaema seda nn kohaolekukunsti oma elupäevil hästi, kuid veelgi vahedamalt oma surivoodil.

      VANAEMA sündis siia ilma ajalooliselt keeruliste sündmuste aegu. Olid jäänud veel viimased kuud esimest maailmasõda, mis oma sõgedas tooruses oli väldanud juba neli pikka ja vaevarikast aastat ning mille puhkemisel kauaoodatud maailmakorralduslikule „puhastumisele“ lootes nii paljud patriootlikku uhkust olid tundnud. Sõja lõppedes ei leidunud vist küll kedagi, keda need vapustavad aastad ühel või teisel moel nahutanud ei oleks. Nõnda olid varisenud mutta nii uhkus kui ka lootus üldisemale kirgastumisele, isegi kaevikuist tervena pääsenuna ei näinud paljud oma elul enam kuigi säravat jumet.

      Ka Eesti ei olnud erandiks. Olen kunagi lugenud kontradmiral Johan Pitka mälestusi aastatest 1914–1920. Tema meenutatut lugedes kerkisid silme ette karmid, „must-valged“ sõjaaegsed „kohustuslikud“ õudused, justkui kaadrid vanadest filmidest. Eks mõneti võibki võitlust elu ja surma peale just must-valgeks pidada, ometi oli ka esimese maailmasõja paiku veri siiski punane, ei tea kelle, ei tea kus – hangumas lumel, või halli sineli serval…

      Vanaema oma 90ndamal juubelil.

      Aastat aga, kui vanaema ilmavalgust nägi, ilmestasid kõikide suuremate muudatuslike keeriste keskel ka Eesti Wabariigi söakas väljahõikamine ning sellele järgnenud oluliste sündmuste jada. Mis kahjuks niipeagi rahvale vabamat hingamist ei toonud. Ühe madina lõppedes teine juba algas. Vabadussõjaga kaasnes poisikeste mobiliseerimine otse koolidest, nagu sai lugeda admiral Pitkagi ehedaist mälestusist. Kes ja kuhu neis heitlustes oma hinge kaotas, sellest raskeroovne sõjaaeg oma kõverdunud ilmel pigem vaikib. Ent kaotused olid valusad… Ega teadnud keegi kindlalt lubada, millega need kestvad lahingud lõpuks päädida võivad. Lootus paremale tulevikule aga püsis.

      Aasta oli 1918. Vanaema sündis kevadel, 19. mail, pühapäevasel päeval. Toonane ajaleht Postimees, mille leidsin internetist ajalooarhiivides tuhnides, tundus Johan Pitka mälestuste kõrval otsekui tulnukas lillemaalt. Leebel ladususel pajatatakse selle väljaande esiküljel nii ühest kui ka teisest. Leidub ülevaade sõjaaegsest Vene kaubandusest, aga ka Islandi sotsialistlike grupeeringute püüdlusest nende riigi iseseisvuse loomisel. Isegi Uus-Meremaa põllumajanduse uued seadused on seal ära toodud!

      Milline pada aga meie enda pakitseva kodumaise sumu sees podisemas oli, sellest ei saa lehes aimu isegi mitte ridade vahelt. Kodumaistest uudistest on välja hõigatud väike rõõmsameelsem nupuke Tarvastus peetud saksa peost, mis nii tookordset mõttemaastikku kui ka ideaalpüüdlusi kujukalt kirjeldab:

      „Neljapäew, 9. mail, pani Saksa sõjawäe muusikakoor Tarwastu Põllumeeste Seltsi ruumides kontserdi ühes tantsuga toime. Peol olid pääle kohaliku sõjawäeülemuse ja soldatite, ümbruskonna mõisnikud, kohalik intelligents (õpetaja, tohter, köster jne.) ja rohkesti talurahwast – pääasjalikult peremehi ja perenaisi.“

      Nii palju „keerukaist sündmusist“ Eestis sel kevadrõõmsal maikuul. Väljaande viimases osas saab aga lugeda mõndagi tollele ajastule igitüüpilist – rohkesti kuulutusi, milles oma pere võsukesi suveks karjaloomi kantseldama pakutakse. Tänapäeval ei tuleks taolist sorti laste suvine leivateenimisviis kellelegi mõttessegi! Ent ega tänapäeval ka loomakarju kuigi tihti kohata ei ole, nagu pole säilinud suurt midagi noist ontlikest talupidamistest, mis sada aastat tagasi Eestimaad oma jõukuse ja töökasvatusega kaunistasid.

      Oma huviks leidsin ka muud põnevat sellest vanast kõnealusest Postimehest. Naata