K nagu kull. Helen MacDonald

Читать онлайн.
Название K nagu kull
Автор произведения Helen MacDonald
Жанр Современная зарубежная литература
Серия
Издательство Современная зарубежная литература
Год выпуска 2014
isbn 9789985344743



Скачать книгу

      Originaali tiitel: Helen Macdonald H is for Hawk Jonathan Cape 2014 Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital Toimetanud ja korrektuuri lugenud Kai Nurmik Copyright © Helen Macdonald 2014 © Tõlge eesti keelde. Kristiina Kivil, 2018 ISBN 978-9985-3-4396-8 ISBN 978-9985-3-4474-3 (epub) Kirjastus Varrak Tallinn, 2018 www.varrak.ee www.facebook.com/kirjastusvarrak Trükikoda OÜ Greif

      Minu perekonnale

I osa

      1

      Kannatlikkus

      Cambridge’ist kolmveerand tundi kirde poole sõita on maastik, mida olen hakanud väga armastama. See on koht, kus niiske rannikuala peab taanduma kuiva liiva ees. See on jändrike mändide, rusuks põlenud autode, kuuliaukudest kirjatud liiklusmärkide ja USA õhuväebaaside maa. Siin on kummitusi: nummerdatud männimetsakvartalites murenevad majad. Kolm ja pool meetrit kõrgete aedade taga rohetavad künkad, mis on rajatud tuumarelvade varjupaigaks; veel on siin tätoveeringusalonge ja USA õhuväe golfiväljakud. Kevaditi on see paik täis hääli: lakkamatu lennuliiklus, õhupüsside paugud hernepõldude kohal, ja nõmmelõokesed ja reaktiivmootorid. Seda kohta nimetatakse Brecklandsiks – murtud maaks – ja just siia ma tol hommikul välja jõudsingi; see oli varakevadel, seitse aastat tagasi, ja ma ei olnud seda sõitu sugugi kavatsenud. Kell viis hommikul olin veel silmitsenud valguseruutu laes, kuulanud paari hilise peolt tulija jutukõminat tänaval. Tunne oli veider – üleväsinud, erutunud ja ebameeldiv, just nagu oleks mulle aju asemel pähe topitud üks mikrolaineahjust võetud foolium: mõlkis, söestunud, lühises ja sädemeid pilduv. Ägasin. Peaksin välja minema, mõtlesin ja lükkasin teki pealt. Välja! Haarasin teksased, saapad ja džempri, põletasin suu masinas liisunud kohviga ja alles siis, kui olin kahekesi oma jääkülma puruvana Volkswageniga poolel teel mööda maanteed number A14, koitis mulle, kuhu minek, ja miks. Seal väljas, uduse tuuleklaasi ja valgete joonte taga oli mets. Murtud mets. Sinna ma teel olingi. Et näha kanakulle.

      Ma teadsin, et see on raske. Kanakullid on raske juhtum. Kas te olete näinud oma õue peal kulli lindu püüdmas? Mina ei ole, aga ma tean, et seda on ette tulnud. Olen leidnud tõendeid, vahel. Tillukesi fragmente, hoovi kõnniteeplaatidelt: väikese putukasarnase laululinnujala, varbad kokku pigistatud; või – isegi õudustäratavam – lahtikistud noka, varblase noka ülemise poole, või alumise, väikese koonusekujulise pronkspunase haavli, veidi läbipaistva, mõned haprad suled küljes. Aga võib-olla te olete isegi pealt näinud: ehk olete heitnud aknast pilgu ja näinud hoovimurul suurt verejanulist kulli, kes teeb parajasti otsa peale tuvile või musträstale või harakale, ja see paistab nagu hiiglaslikem ja muljetavaldavaim metsik loodus, mida eales nähtud, just nagu oleks keegi poetanud teile kööki lumeleopardi ja te tabate ta söömas kassi. Inimesed on poes minu juurde tormanud, või raamatukogus, ning öelnud, silmad ümmargused peas: Ma nägin täna hommikul aias, kuidas üks kull linnu kinni püüdis! Ja ma tahan just avada suu, et öelda: Raudkull, kui nemad ütlevad: „Ma vaatasin linnumäärajast järele. See oli kanakull.” Aga see ei pea kunagi paika, raamatud ei aita. Kui kull teie muruplatsil tuvi jahib, siis muutub ta üleelusuuruseks, ja linnuraamatute pildid ei lähe kunagi selle mällu sööbinud pildiga kokku. Seal ta on – raudkull. Ta on hall, musta-valgekirju rinnaesisega, kollaste silmade ja pika sabaga. Tema kõrval on kanakull. Ta on samuti hall, musta-valgekirju rinnaesisega, kollaste silmade ja pika sabaga. Mõtlete: Hmm. Loete kirjeldust. Raudkull: 28–38 sentimeetrit. Kanakull: 48–61 sentimeetrit. Käes! Lind oli tohutu. Järelikult peab ta olema kanakull. Välja näevad linnud ühesugused. Ainult kanakull on suurem, ongi kõik. Lihtsalt suurem.

      Ei. Päris elus meenutab kanakull raudkulli sama palju kui leopard kassi. Ta on suurem, seda küll. Aga ka raskem, verejanulisem, eluohtlikum, hirmutavam, ning teda on palju-palju harvem näha. Ta on paksude metsade, mitte aedlinnade asukas, linnuvaatlejate tume graal. Võite veeta terve nädala metsas, mis on täis kanakulle, nägemata neid kordagi, tunnistades vaid jälgi nende kohalolust. Järsk vakatus ja seejärel ehmunud metslindude kisa, miski aimatav liikumas väljaspool nägemisvälja. Ehk leiate metsa alt poolsöödud tuvi siruli keset valgeid laialipaisatud sulgi. Või on teil õnne: jalutades koidiku raskes udus, pöörate pead ja sekundi murdosa jooksul tabab teie pilk mööda sööstvat kaugusse kaduvat lindu, tohutute jalgade küünised lõdvalt koos, silmad eemaloleval sihtmärgil. Sekundi murdosa, mis vajutab selle pildi kustumatult mällu ja jätab endast maha nälja enama järele. Kanakulli taga ajada on nagu taga ajada armu: ta tuleb, aga mitte tihti, ja on võimatu öelda, millal või kuidas. Aga veidi suurem tõenäosus on seda lindu kohata tüünetel selgetel kevadhommikutel, sest siis põlgab ta ära oma puudealuse maailma, et võita mõne liigikaaslase poolehoid lageda taeva all. Seda ma näha lootsingi.

      Lõin roostes ukse kinni ja asusin teele, kaasas binokkel ja ees mets, mis oli kaetud kerge jäähalli tinaga. Vahepeal, minu äraolekul oli üht-teist kadunud, haihtunud. Leidsin maatasa tehtud kohti; hektarite kaupa metsavaremeid üleskistud juurte ja liivale kuivama külvatud okastega. Raiesmikud. Seda mul vaja oligi. Vaikselt seadis mu aju end taas paika kohas, mida ma ei olnud kuude kaupa kasutanud. Olin pikalt elanud raamatukogudes ja ülikoolihoonetes, kulm kortsus ekraanide ees, jahtides esseesid, minnes mööda viidete jälgi. See siin oli teistsugune jaht. Siin ma olin teistsugune loom. Kas olete kunagi näinud hirve peidust välja tulemas? Ta astub sammu, peatub, seisab liikumatult, nina õhus, vaadates ja haistes. Võib-olla väriseb korraks erutus mööda ta külge alla. Ja seejärel, veendunud, et ohtu pole, jalutab ta põõsastikust lagendikule rohtu sööma. Tol hommikul tundsin end nagu hirv. Ma küll ei haistnud õhku ega tardunud hirmus – aga liikusin nagu hirv mööda maastikku, olles ühe iidse ja tunnetel põhineva laadi kütkes, kogedes selliseid tähelepanelikkuse ja enesevalitsuse aspekte, mis ületavad igasuguse teadvustatud enesekontrolli. Miski minus ütles, kuidas ja kuhu astuda, ilma et oleksin sellest suurt midagi taibanud. Ehk on see miljonite aastate pikkune evolutsioon, ehk intuitsioon, kuid kanakulli jahtides tunnen olevat pinges, kui viibin päikese käes, ja leian end alateadlikult hoidumas murtud valgusse, libisemas kitsastesse külmadesse varjudesse, mida heidavad lageda peale noored männid. Ma võpatan, kui kuulen pasknääri hüüdu või varese raksatavat vihast märguannet. Mõlemad tähendavad kas „ettevaatust, inimene!” või „ettevaatust, kull!”. Tol hommikul püüdsin ma tabada üht, varjates teist. Mind oli vallanud see vana viirastuslik vaist, mis tuhandeid aastaid on sidunud omavahel lihased ja hinge, see ajas oma asja, pannes mind tundma ebamugavust ereda päikese käes, rahutust künkaharja valel poolel, sundides mind kõndima üle pleekinud rohuga seljandiku, et jõuda teisele poole, millenigi, mis osutus tiigiks. Tiigi kallastelt tõusis lendu pisikeste lindude parv: metsvindid, põhjavindid, hulk sabatihaseid, kes jäid pidama pajuokstesse, nii et need nägid välja nagu elusad vatitikud.

      Tiik oli pommiauk, üks omasuguste reas, mille oli sõjaajal endast maha jätnud üle Lakenheathi lennanud Saksa pommitaja. See vesi oli anomaalia, liivaluidetel paiknev tiik, ümberringi tihedad liivtarnamättad, mitme kilomeetri kaugusel merest. Raputasin pead. See oli kummaline. Aga samas, ehkki see oli tõepoolest kummaline, satutaksegi metsas kõndides kõiksuguste ootamatute asjade peale. Näiteks suured põdrasamblikulaigud: pisikesed tähed ja õiekesed ja vihjed iidsele taimeriigile, kasvamas kurnatud maal. Krõbisedes suvel jala all, on see materjal nagu laik Arktikat, mis on sattunud maailmas valesse kohta. Kõikjal on luiseid ränikivipaljandeid ja -teravikke. Kastemärgadel hommikutel võib leida noorema kiviaja meistrite taotud ränikivikilde, tillukesi kivilaaste helkimas külma veekirme all. Nooremal kiviajal oli see piirkond ränikivitagumise keskus. Hiljem teati paika jäneste järgi, mida kasvatati liha ja karusnaha pärast. Liivasel maastikul olid reas ogalistest hekkidest ümbritsetud hiiglaslikud kolooniad, andes kohalikele paikadele nimed – Wangford Warren, Lakenheath Warren –, kuni lõpuks saabus jäneste varjus katastroof. Nende hoolas näksimine koostöös lammastega tasandas madala rohu kuivaks õhukeseks juurekoorikuks liival. Halvima pöörde võttis see töö seal, kus tuul puhus liiva vaaludesse ja ajas seda mööda maad ringi. 1688. aastal tõstsid tugevad edelatuuled kogu pinnase taevasse. Tohutu kollane pilv varjas päikese. Tonnide viisi maad kerkis õhku, kandus minema ja pudenes alla. Brandon jäi liiva sisse, Santon Downham oli alla neelatud, jõgi lämbus sootuks. Kui tuuled vaibusid, võis Brandoni ja Barton Millsi vahel näha kilomeetritepikkuseid liivadüüne. Sellest piirkonnast räägiti nüüd kui õudselt halvasti läbitavast: pehmed düünid, mis suvel kõrvetasid, öösel aga kubisesid teeröövlitest.