Sisemaa. Arne Dahl

edutamise.

      Nad olid nimelt ikka veel välisressursid.

      Seina poole pööratud monitori kõrval oli enam-vähem samasugune messingsilt, aga sellel oli nimi Kent Döös. Ja praegu viskus Kent Döös arvutisse, varustatuna umbes samade otsinguparameetritega kui Roy Grahn, et uurida, kas on tekkinud midagi uut.

      Andmeid oli raske leida nagu ikka. Kui kumbki tagaotsitavatest vastu ootusi avalikku ruumi ilmuks, siis üksnes eksikombel. Niisuguseid eksimusi Roy ja Kent otsisidki: pangakaardi kasutamist, internetis viibimist, mistahes vigu oma identiteedi varjamisel.

      Kent Döös mõtles: Molly Blom.

      Roy ja Kent olid temaga koos töötanud, ta oli avaldanud sügavat muljet. Tema ei teeks iialgi mõnda seda laadi viga. Ta oli siseressurss, üks kõige hinnatumaid, peaaegu legendaarseid infiltraatoreid. Ta oli volitatud kasutama mitut salastatud identiteeti, mida ei teadnud isegi kapo, tema suudaks end igavesti varjata. Nõrgem lüli oli tema partner, kui teda võis nii nimetada, endine kriminaalpolitseinik Sam Berger. Peaaegu kogu aur kulus Bergeri võimalike vigade otsimisele. Aga paar viimast nädalat paistis ka tema olevat maamuna pealt kadunud.

      Ilmselt oli Mollyl tema üle täielik kontroll või siis oli ta omal käel põranda alla läinud. See viimane tundus siiski ebatõenäoline. See kuradi Sam Berger teeb mingi vea, möödapääsmatult. Tuli ainult kannatlik olla. Kannatlikkus ei olnud aga ei Kenti ega Roy tugevaim külg.

      Tavapärane otsing, leida kõige kõrvalisemad kohad, need, mille kohta oli netis väga vähe infot. Hotellid, kus külastajaid registreeriti käsitsi, andmeid salastavad raviasutused, sihilikult üksildastesse kohtadesse rajatud treeningubaasid, lennupiletid, mille puhul kahtlased isikutunnistused olid käivitanud hilinenud alarmi, piiripunktid, kust andmed laekusid väga pika viivitusega, peaaegu nähtamatud paigad, kus isikutunnistusi ei kontrollitud, kogu Schengenis. Ja muidugi väljaspool seda. Siiski oli tõenäolisem, et Berger ja Blom viibivad Euroopa Liidus ja Schengeni tsoonis, tõenäoliselt kusagil, kus on praegu, jõledal novembrikuul, kõige mõnusam.

      Kent ei olnud siiski päris veendunud, et välismaale pagemise hüpotees paika peab. Ta oli Molly Blomiga pikalt koostööd teinud. Ta ei uskunud, et Molly oli välismaale pagenud. Ta keskendus Rootsile. Rootsi kõige hämaramatele soppidele. Võib-olla tuleks otsida sisemaalt?

      Roy Grahn ja Kent Döös ei pääsenud kõige konfidentsiaalsemale infole ligi. Niisiis ei teadnud nad täpselt, mida Molly Blom ja Sam Berger olid korda saatnud. Teada oli ainult see, et nad olid kapo tagaotsitavate nimekirja eesotsas.

      Oma mõnesekundilist viivitust tuli Kentil minut hiljem kahetseda, aga ta ei suutnud silme eest tõrjuda hulka paradoksaalseid mälupilte. Ta mäletas selgesti pöörast kähmlust, kui Berger oli Blomi korterisse sisse murdnud. Berger kakles nagu vana rets; nad olid sunnitud ta uinutama. Veel mäletas Kent, kuidas Blom Bergerit karmilt üle kuulas, aga samal ajal ise mingil arusaamatul põhjusel takistas ülekuulamise salvestamist. Lõpuks meenutas Kent tungimist luupainajalikku korterisse Sollentunas. Berger ja Blom olid seal, koos, nad olid läbi viinud kangelasliku päästeoperatsiooni.

      Kenti mälupildid ei tahtnud omavahel kuidagi kokku klappida.

      Aga ta meenutas kerge muigega, et Roy oksendas. Kent ise aga mitte.

      Niisiis ei olnud ta päris valmis, kui otsing tulemuse andis. Ta ei teadnud, kui kaua üks aken oli tema monitori ekraanil plinkinud, aga kui ta seda ükskord silmas, läks kõik seda kiiremini. Ta liikus läbi mitme registri edasi, hiilis paarist tulemüürist mööda, koukis välja paar parooli, ja kui ta oli kohe-kohe sihile jõudmas, nägi ta midagi, mida üldsegi näha ei tahtnud. Kätt.

      Monitori kohale tõstetud kätt. Odava sukeldujakellaga kätt. Nimetissõrm ja suur sõrm moodustasid v-tähe.

      Roy tõusis kibekähku püsti ja röögatas:

      „Arjeplog!”

      Ta oli juba poolest saadik uksest väljas, kui Kent mõrul ilmel oma otsinguga lõpule jõudis. Ekraanil seisis:

      „Sam Berger: Lindstorpi pikaravikliinik, Arjeplog.”

      Nagu ikka, läks tublisti aega, enne kui uks tõi kuuldavale loiu surina, mis lubas neil pühamusse siseneda. Selleks ajaks olid nad üle minuti koridoris tammunud. Kent ei suutnud hoiduda mõistatamast, mida kapo teabehankeosakonna juhataja selle alaliselt korduva minuti jooksul küll teeb. Kas see oli tõesti võimudemonstratsioon?

      Roy avas ukse ja astus sisse. Osakonnajuhataja August Steen istus kirjutuslaua taga, selg tikksirge, lühikestes hallides juustes mitte märkigi paljakust ja helehallides silmades jäisest kivist pilk.

      „Kätte saime,” ütles Roy.

      Osakonnajuhataja August Steen võttis aeglase žestiga lugemisprillid ninalt, koputas nendega vastu lauda ja küsis:

      „Kes sai mille kätte?”

      „Bergeri,” ütles Roy. „Sam Bergeri. Leidsime ta üles. Ühest pikaravikliinikust Arjeplogi lähedal.”

      Steeni kulmud tõmbusid hetkeks kortsu, muidu ei liikunud tema pingul näos ükski lihas. Ja tema huultelt ei pudenenud sõnagi.

      „Kas ma võin paluda võimalikult kiiret transporti?” jätkas Roy. „Iga sekund suurendab põgenemisohtu.”

      August Steen silmitses teda uurivalt. Pööras siis pilgu Kentile. See ei olnud kunagi meeldiv.

      Siis noogutas ta napilt.

      Roy ja Kent olid poole sekundiga toast väljas. Steen vaatas ust, mis nende järel sulgus. Vaatas kaua.

      Siis sirutas ta kaela, nii et see valjusti naksatas, ja tõmbas kirjutuslaua alumise sahtli lahti. Ta tuhnis veidi aega ja sai pihku vana mobiiltelefoni. Ta ootas äraoleval pilgul, kuni telefon pikaldaselt sisse lülitus. Võttis selle siis kätte ja helistas.

      Roy Grahn oli arvanud, et „võimalikult kiire transport” tähendab otselendu helikopteriga. Aga tal ei olnud esialgu aimugi, et Stockholmi politseimajast Arjeplogi on üheksasada nelikümmend kilomeetrit.

      Õnneks jõudsid nad hommikusele lennukile ja plaani kohaselt pidi neid Arvidsjauri lennujaamas ootama helikopter, millega nad pidid läbima viimased sada viiskümmend kilomeetrit Arjeplogini.

      Kui nad peaaegu tühjast lennukist välja astusid, võttis neid vastu lumesadu, mis tundus olevat palju tugevam kui lennuki maandumise ajal; see tihenes ilmselgelt. Pealegi oli tuul ärevust tekitavalt tugev.

      Siis istusid nad väga väikeses helikopteris ja loksusid läbi valge keerise, mille tagant ainult aeg-ajalt vilksatas lõputu mäestik. Teades, et Bergeril on mõningane lähivõitlusvõime, kuigi piiratud, kontrollisid nad oma relvi: paari tõhusat Glocki ja igaks juhuks varutud paari jämeda nõelaga süstalt, millega oli lihtne teha kiiret torget näiteks unearterisse.

      Vaid aimamisi võis näha justkui kinnikülmunud linnakest, millest helikopter nüüd üle lendas, enne kui taas maale suundus. Kent nägi tillukest risttahukat, mis loovis mööda siugjat joont, mis terasemalt vaadates oli ilmselt tee. Ja risttahukas oli ilmselt buss.

      Läbi lumesaju kasvas nüüd üha suuremaks üks mõisataoline hoone ja selle hoone ees laius tasane, rõhtne väli, kus helikopteri jaoks oli lahti lükatud sõõrikujuline maandumisplats. Vilunud, kuid sõnakehv piloot sai sõõrile kindlalt pihta ja kõik muutus valgeks. Nii mootor kui ka tiivik olid juba tükk aega vaikinud, kui üleskeerutatud lumi lõpuks maha langes. Läbi lumesaju paistsid nüüd kolm paksudes jopedes inimest. Uks avanes, Kent ja Roy tajusid äkitselt külma ja oma õhukesi riideid; mõlemad mõistsid, et nad oleksid pidanud aimama, et novembri keskpaigas on Arjeplog üks Rootsi külmemaid kohti.

      Kõige ees seisev hallipäine mees astus neile vastu, käsi ette sirutatud.

      „Doktor Stenbom,” ütles ta. „Tere tulemast Lindstorpi.”

      „Roy Grahn kapost,” ütles Roy tal kätt surudes, „ja Kent Döös.”

      „Samuti kapost,” lisas Kent.

      Doktor Stenbom ei vaevunud enda taga seisvaid mehi esitlema; seda polnudki vaja. Kentile ja Royle oli see inimtüüp tuttav – valvurid, vangivalvurid.