Sisemaa. Arne Dahl

vaatevälja piiril mingit liikumist. Silmi viimseni pingutades hakkas ta aimama, et mööda välja äärt liikuv piklik risttahukas on buss.

      Ta peab sinna minema.

      Seal on tee. Tee, mis viib välja. Ära.

      Tema toa uks oli esimest korda paokile jäänud, tal oli õnnestunud välja lipsata täpselt õigel ajal, unisel pärastlõunal, ja siis oli ta leidnud tee kööki, kus ta polnud omateada varem käinud.

      Köögitöötajad olid pärastlõunase kohvi valmis pannud; serveerimiskärul seisid termosed ja nende kõrval kilega kaetud kaneelisaiavaagen. Käru kõrval rippus mitu valget kitlit.

      Ta vaatas jälle aknast välja, lähedalt; näkku õhkus külma. Ta vaatas oma keha; selle riideeseme all, mida muus olukorras oleks võinud pidada kodupüksteks, olid jalad paljad. Ta liigutas põgusalt varbaid, ja varbad oleksid justkui ise aru saanud, et ilma jalanõudeta ta tee peale ei jõua.

      Siiski pidi ta välja minema. Pidi ära minema. Ta oli istunud siin liiga kaua.

      Ta oli liiga kaua puudunud.

      Ta läks sahvrisse. Kaugemas nurgas seisis paar säärsaapaid ja kuigi need olid vähemalt kolm numbrit väiksemad, ajas ta need jalga. Varbad läksid kahekorra, aga oli võimalik kõndida, võib-olla koguni joosta.

      Kööki tagasi tulles kuulis ta peakoridori viiva ukse tagant hüüdeid. Uks oli kinni, aga võis arvata, et see ei jää kuigi kauaks suletuks.

      Ta haaras serveerimiskäru kõrvalt kõik kolm valget kitlit ja astus mõne sammu väiksema ukse poole. Krõnksus varvastest kiirgav valu hoidis teda erksana.

      Ta ajas esimese kitli selga, siis teise, aga kui ta tahtis kolmanda kahe eelmise peale tõmmata, jõudis kära köögi peauksele liiga lähedale. Ta vajutas ukselingi ettevaatlikult alla ja lipsas kõrvalkoridori. Ta pani ukse enda järel kinni, võimalikult vaikselt, ja kuulis, et peauks tõmmati lahti. Üha pimedamat koridori mööda joostes ajas ta kolmanda kitli selga; saabaste tõttu nägid tema tavaliselt nii väledad jooksusammud välja nagu kahe kompjala lohisev hullukõnnak.

      Tavaliselt?

      Midagi „tavalist” ei olnud olemas. Igatahes mitte jooksusamme. Ta oleks nagu ärganud täiesti tühja, üleni valgesse maailma.

      Märkideta maailma.

      Mälestustest ei olnud alles midagi peale hinge fantoomvalude. Kõik oli kadunud, ära lõigatud. Justkui oleks aju sihilikult enda järelt jäljed ära pühkinud.

      Siiski tuli uks talle tuttav ette, tuttav tuli ette isegi pragu, mis laskis külmapilvel koridori pimedaid lõpumeetreid katta.

      Ta lükkas ukse lahti. Rõdu oli suur, lausa tohutu, nagu kuuluks kuningalossi juurde, aga ainult üks väike ruut oli ukse juures lumest lagedaks roogitud. See oli täis suitsukonisid.

      Ilmselt oli ta käinud siin suitsunurgas suitsu tegemas, kui ta veel pimeduses viibis. Nii pidi see olema. Kuidas ta oleks muidu osanud siia tulla?

      Aga kas ta mitte polnud suitsetamist maha jätnud?

      Väljaspool puhtaks roogitud ruutu oli rõdul meetripaksune lumi. See oli valli lükatud, nii et tihkest lumest oli moodustunud järsk trepiaste, mis viis üles lumeplatoole. Rõdurinnatiseni oli kuus meetrit maad ja polnud teada, kui palju meetreid oli maapinnani.

      Väljani, mis viis tee peale. Teeni, mis viis välja.

      Ära.

      Ta vinnas end üles paksule lumele. Seda kattis koorik, millest isegi tema ebaproportsionaalselt väikesed jalad läbi ei vajunud. Vajusid alles lõpu poole, kui pingutus rinnatiseni jõudmise nimel muutus pingutuseks selle nimel, et üleüldse edasi jõuda. Ta jõudis rinnatiseni täpselt samal hetkel, kui kuulis selja taga rõduukse häält.

      Pind, mida ta laiaks väljaks pidas, asus vähemalt viis meetrit allpool. Lumevaip näis olevat paksem kui rõdul, aga kui see on sama kõva, siis murrab ta jalaluud. Muud võimalust aga polnud.

      Tagasi vaatamata heitis ta ühe ja siis teise jala üle rõdurinnatise. Kolm kitlikihti lehvisid tema ümber nagu iseäralikud valged tiivad. Lehvisid väga kaua.

      Ta potsatas lumele, vajus sisse. Jaa, vajus sisse, lumi pehmendas maandumist. Ta kukkus ettepoole, tegi vähemalt meetripaksuses lumes kukerpalli. Suu läks lund täis, ta ei saanud hingata.

      See kestis natuke liiga kaua, teda valdas paanika. Laviinipaanika. Aga siis sai ta püsti, jalad kandsid. Ta sülitas lund, aevastas lund, oksendas lund, aga jooksis mööda välja edasi. Tee poole. See edenes halastamatu aeglusega. Nagu vesiliivas liikumine.

      Läbinud kümmekond meetrit, heitis ta pilgu üle õla. Rõdurinnatise taga seisid kaks õlakat meest ja vahtisid teda. Siis nad kadusid.

      Ta läks edasi. Lumi oli ühtaegu kompaktne ja poorne, horisontaalselt kergesti läbitav, vertikaalselt raskesti läbitav. See oli võitlus loodusjõudude vastu. Ja hoolimata kolmest haiglakitlikihist oli meeletult külm.

      Hakkas lund sadama. Tumenevast taevast langesid keereldes suured räitsakad. Päike oli juba looja läinud, kui ta tajus mingit muud heli peale oma ägeda hingeldamise. Ta peatus, pööras nina kõiksuse poole, laskis lumehelvestel murenenud maskina näole langeda, hoidis hinge kinni, kuulatas.

      Kuulatas pingsalt.

      Loojangujärgses hämaras, tuhmis valguses aimas ta liikumist, kaugel eemal. Lõpuks nägi ta ka kuju. Läbi valevuse liikus risttahukas.

      See suundus tema poole. Ta lisas kiirust, astus liiga agara sammu ja vääratas, kallutas end liiga palju teisele poole, et mitte ninali kukkuda ja potsatas selle asemel lapiti selili, jalad endiselt põlvini lumes. Ei saanud püsti, tema sarvkestadele laskusid tantsisklevad lumehelbed ja ajasid silmad vesiseks.

      Ta ei saanud tõesti püsti.

      Ta pidi otsima sügavalt oma sisemusest, et leida hõõguvat tahtetäppi, hästi ära peidetud energiavaru. Tükikest kõvasti kokkusurutud vägivaldsust. Ta tõusis möirates, lumi tuiskas tema ümber, kitlid lehvisid, nagu vehiks ta tiibadega. Ta oli langenud, kuid ülestõusnud lumeingel.

      Ta tormas edasi. Buss lähenes, selle küljed olid üleni lund täis tuisanud, aknad paistsid ainult laiguti. Juht lülitas kaugtuled sisse, risttahukast paiskusid välja valgusvihud. Ja diiselmootori põrin kostis üha valjemini.

      Vabaduse paradoksaalne hääl.

      Ta nägi nüüd teed, looklevat, justkui valgesse vaipa vajunut. Ta jooksis, äkitselt oli võimalik joosta, lumi ei takistanud enam nii palju. Ta nägi, kuidas buss üha lähemale loovis. Teeservani oli jäänud kümme meetrit. Ta kukkus põlvili, ajas end uuesti püsti. Buss oli juba päris lähedal. Ta tõstis käed, vehkis ägedalt. See valge tiivuline olevus, keda ümbritses keerleva lumepihu aura, ei saanud juhil mitte kuidagi kahe silma vahele jääda.

      Ta jooksis edasi, jätkates vehkimist, jõudis kraavipervele ja võttis kraavist üle hüppamiseks viimase jõu kokku. Buss lähenes, talle tundus hetkeks, et juht vaatas talle silma.

      Aga ei võtnud kiirust maha.

      Buss ei võtnud kiirust maha.

      Ta puudutas käega bussi lumist külge, tõmbas käe küünisena konksu, nagu tahaks kõik need tonnid üksnes tahtejõuga peatada. Buss jõuras temast mööda, ilma et selle kiirus oleks vähimalgi määral muutunud. Ta nägi lauget kurvi võtva bussi lumisel küljel selgesti viit ebakorrapärast jutti – oma viie sõrme jälgi.

      Ta silmitses külmast kanget paremat kätt, veriseid sõrmeotsi, aga ei tundnud midagi. Mitte midagi. Ta vajus põlvili. Ei jaksanud enam karjudagi.

      Kaugusse kaduv buss jättis endast maha läbitungimatu pilve; mees viibis äkilise lumetormi keskmes. See vaibus tasapisi, õige tasapisi.

      Lumehämu tagant ilmus miski nähtavale. Liikumine; justkui oleks sel temaga mingit pistmist. Ilmusid kaks olevust, kaks õlakat meest. Üks neist andis ikka veel bussile märku edasi sõita, nagu oleks aeg liigestest täiesti lahti.

      Teine tuli üle tee, tõstis rusika ja andis talle hoobi näkku. Ta oli kindel, et oli juba enne hoopi meelemärkuseta.

      Viimasena