Sisemaa. Arne Dahl

      1

Komissar Desiré Rosenkvistile

      Esimest korda kuulsin seda häält kaks kuud tagasi. Seda on raske kirjeldada. See kõlab nii, nagu oleks seina sees keegi. Hääl kostab nagu ei seest ega väljast ja see ei kõla inimese moodi. Aga politsei oletus, kui paar mundris noormeest nädal aega tagasi siin käisid, tundub nüüd, kus ma olen jõudnud seda seedida, peaaegu solvav. Siis ma ei teadnudki, mis on majasikk.

      Nüüd tean.

      Majasiku vastsed elavad kuivas okaspuus väga kaua, kuni kümme aastat, enne kui nukkuvad ja välja tulevad. Puit muutub seest täiesti õõnsaks, kuigi on pealtnäha terve. Ainus võimalus majasiku vastsetest lahti saada on kahjustatud puit põlema panna või hoonesse mürkgaasi lasta.

      Ja nad teevad häält, selgesti on kuulda, kuidas vastsed laudu järavad. Nad ei ole väljas ega sees; nad on pimeduses.

      Aga see hääl, mida mina kuulsin, pole see. Kui mul just ei ole oma isiklikku kurja majasikku. Sest mul on tõesti selline tunne, nagu keegi jahiks mind.

      Ma elan väga üksildases paigas. Juhuslikult ei satu siia mitte keegi, mitte ükski äraeksinud automatkaja, uudishimulik majaostuhuviline ega raudmehevõistlustega lõõgastumist teesklev firmajuhtide grupp. See-eest on siin loomi, ja mu esimene mõte oli muidugi see, et mõni eksinud põhjapõder või ehk koguni tavaline põder tungis tarast läbi ja on nüüd minu külmakindlate püsilillede kallal. Aga peenras ei olnud jälgi ja tara oli terve. Ja ma tean, et mitte kumbagi liiki põder ei saa sellest tarast üle; just selle mõttega ma nii kõrge tara ehitada lasingi.

      Niisiis ei saa tegu olla ühegi muu loomaga peale inimese. Ka inimesed võivad olla ebainimlikud. Võiks küsida, kas maakera miljonitest loomaliikidest just meie nimel pole ebainimlikkuse maailmarekord. Kuigi just meie peaksime esinema inimlikena.

      Pealegi arvavad teadlased, et me oleme avastanud kõige rohkem vaid poole maailmas olemas olevatest loomaliikidest.

      Siiski on see, kes mulle ligi hiilib, ilmselt inimene. Ja pole võimalik, et see mees – ma eeldan, et tegu on mehega – viibib siin kiltmaal mingi muu eesmärgiga. Nüüd on lumi maha tulnud, olen lumevaipa uurinud, aga pole leidnud mingeid tõendeid ega isegi mitte jälgi, mis ei oleks minu enda omad. Siiski tean ma, et miski on teoksil; miski on kogu aeg teoksil.

      Keegi luurab mind.

      Ma olen Pimeduses.

      Üheksateistkümnendal sajandil peeti kõiki kammitsetud, vabadust ja õiglust ihkavad naisi hüsteerikuteks, ja kahjuks ei ole me tänapäeval kuigi palju kaugemale jõudnud. Ma tean, et politsei on mulle juba ammu hüsteeriku sildi külge riputanud, kuigi te vist peidate selle arvamuse niisuguste mõistete taha nagu „protsessija” ja „vandenõuteoreetik” ja kindlasti on teil mõni sobiv neuropsühhiaatriline diagnoos juba valmis vaadatud. No soovin teile siis edu, loodetavasti jääb see diagnoos teile kurku kinni, kui te mu räsitud laiba kohale kummardute.

      Sest sel mehel on kurjad kavatsused.

      Mind teeb tõesti kurvaks, et keegi mu juttu ei usu. Või et halvemal juhul peetakse mind hulluks. Ma kuulsin küll nende konstaablite hääletooni, kui nad siin käisid. Kuulsin pealt, kui nad patrullautosse istusid ja „majasiku” üle rämedalt naerda hirnusid. Justkui ma ei teeks mingi sarvilise mardika närviliste vastsete ja kurja täiskasvanud mehe vahel hääle järgi vahet.

      Olen palju kordi varemgi üritanud, aga keegi ei kuula mind. Ma olen tõesti pimeduses.

      Te teate sama hästi kui mina, et operatsioon Gladio leidis päriselt aset ja USA tubakatootjad lisasid sigarettidesse sõltuvust tekitavaid aineid. CIA kasutab tõepoolest infarktipüstolit, mis ei jäta jälgi, ja saientoloogid viisid oma Snowwhite’i läbi, kuigi keegi ei uskunud, et see on tõsi.

      Ma olen juhtinud tähelepanu asjaolule, et kohe pärast Olof Palme tapmist nähti Luntmakargatanil Victor Gunnarssoni – sellest on kirjutatud –, ja olen isiklikult rääkinud politseinikuga, kes tunnistab, et kaks sõltumatut tunnistajat nägid tol juuliõhtul Kinnekulle kohviku juures tee peal valget sportautot, mis kuulus ühele kohalikule kriminaalpolitseinikule.

      Olen ka tungivalt püüdnud teile selgeks teha, et Strömstadis põrandatrapist leitud noal puudus täielikult Essam Qasimi DNA ning et kolm aastat enne Anders Larssoni mõrva oli Penny Grundfelt aktiivne Flashbacki foorumi kasutaja, kes tegi DeathStari nime all käredaid viha õhutavaid postitusi. See, et Lisa Widstrandi tuharale pastakaga tehtud märki mainiti isegi kohalikus ajakirjanduses, aga politsei ei teinud väljagi, paneb Karl Hedblomi süü kahtluse alla, ja ma olen näinud Abubakiri kaksikute e-kirjavahetust, kus on kirjas isegi selle Ruger Mini 14 laskemoona tüüp, mis Sanchezil pea otsast rebis.

      Aga teid see ei huvita.

      Teile pakun ma huvi alles tapetuna. Alles laibana.

      Jaa, ma kirjutan kirjutusmasinaga. Lõpetasin arvuti kasutamise kohe, kui kuulsin tõde NSA kohta. Sellepärast saabki Edward Snowden ennast Venemaal varjata; ta ei kasuta kunagi arvutit. Arvata võib, et tal on rasked võõrutusnähud, aga sellest saab siiski üle. Ma surfan tahvelarvutiga netis, väga ettevaatlikult, aga ei kirjuta arvutiga sõnagi. See jääb suurde pilve igaveseks alles ja seda saab piiramatult paljundada. Kui näiteks Abubakiri kaksikud loeksid, mida ma tean, oleks mu seis väga täbar.

      Kuulen nüüd jälle seda häält, just praegu. Issand.

      Kirjutades samal ajal, kui see toimub, tundub kõige hullem see, et kindlasti võtab ta selle paberi kaasa. Ja selle peal on minu veri. Pärast hävitab ta selle pikemalt mõtlemata, justkui poleks sel mingit tähtsust.

      Aga mina kirjutan seda oma verega.

      Välissein, keldripoolne. Sahin, nagu liigukski keegi lausa seina sees, sügaval pimeduses. Aga ma saan muidugi aru, et ta on väljas, et ta liigub läbi lume mööda peenraid. Ma ei saa ainult aru, mida ta tahab.

      Kas ma lekitasin ikkagi kogemata mõne soovimatu tõe netti, enne kui lõpetasin arvuti kasutamise? Kas see on ikkagi mõni süüdlane, kes on vabaduses ja tunneb, et minu teadmised ohustavad tema vabadust? Või on see lihtsalt mõni harilik, labane sadist, kellel pole muid eesmärke kui tegu ise? Murdvaras, vägistaja, palgamõrvar – tegelikult pole ju vahet, aga ma tahaksin teada, miks.

      Ma tahan teada, miks ma suren.

      Ma keeldun tõusmast, keeldun kirjutamist pooleli jätmast. Üha varasem videvik on juba käes ja ma aiman, et taevas on ka pilves, sest pimeduse taga on justkui teine pimedus.

      Jälle see hääl. See on liikunud teise kohta. Põgus tõmme, lohin piki seina, ilmselgelt välisukse poole.

      Oleks need ometi majasiku vastsed.

      Mu pilk ei taha paberilt kõrvale pöörduda. Siiski tunnen, et pean tõesti hakkama mingit väljapääsu otsima. Mu küünal hubiseb pimedas kergelt, ähvardab kustuda. Kostab ainult mu kirjutusmasina plagin, heli, mis igas muus olukorras võiks mu perutavaid närve rahustada.

      Aga praegu mitte.

      Sest nüüd kuulen jälle seda häält, kiiret lohinat, kärmet kraapsatust. Kunagi pole see olnud nii lähedal.

      Kaks kuud sama lugu. Mõnikord iga päev, mõnikord mitmepäevaste närvesöövate pausidega. Kuuldes praegusel hetkel seda häält verandatrepi juures on peaaegu hea tunne; teadmatust ei oleks ma enam kuigi kaua talunud.

      Keldrit ei ole ma paar viimast aastat kasutanud; sellest ajast saadik pole ma seal käinudki. Samal hetkel kui ma keldriukse poole vaatan, puhub äkki läbi magamistoa jääkülm tuul. Kui küünla hädine leek kustub, kuulen

      2

Neljapäev, 12. november kell 14.17

      Tema nimi oli Berger. Sam Berger.

      See oligi kõik, mida ta teadis. Peale selle, et peab siit välja saama.

      Ära.

      Ta asetas käe vastu köögiakent; aken oli nii külm, et oli tunne, nagu kleebiks käehigi sõrmeotsad klaasi külge kinni. Kui ta käe järsult ära tõmbas, olid jäljed nii selged, et ta aimas, et need koosnevad suures osas nahast.

      Esimene asi, mida ta aknaruutu vaadates nägi, oli tema ise. Ta tõstis parema käe ning sirutas nimetissõrme ja suure sõrme välja, nii et käsi meenutas kaheraudset püstolit.

      Ja laskis