Naine, kes ei nuta, saab rikkaks. Heli Künnapas

uta,saab rikkaks. Sarja “Mõni õhtu romantikat” 4. raamat

      1.

      Emme, sa oled meile nii kallis!

      “Mida sa …” sõimusõnad vaibuvad mu huulil, sest Jürgen ja Andrus loobivad siinsamas hoolega loomadele kärust rohtu ette. “Lammas on ikka lammas,” surun läbi hammaste ja tõstan äsja ümber aetud jooginõu uuesti püsti. Lambad trügivad kohe uuesti selle poole. Vinnan veeämbri üle aia ja kallan jooginõusse. Seekord õnnestub vesi nõusse saada enne, kui keegi selle taas ümber ajab.

      Vaatan, kuidas poisid asjalikult toimetavad. Ma ei kujuta ette, kui oleksin Martini ähvardustele allunud ja linna kolinud. Mida mu lapsed siis elust õppinud oleksid? Et loodus on kolm pärnapuud linnapargis ja loomad on viis katuseäärel häda tegevat tuvi?

      Jürgen ja Andrus näevad reaalset elu iga päev. Nad teavad, et karjamaal jooksev pea viiekümnepealine lambakari vajab söötmist ja jootmist. Poisid mõistavad, et vabalt ringi joostes jätavad kanad endast kõikjale väikesed haisvad loigukesed, nii et tuleb ettevaatlik olla, et mitte neisse sisse astuda. Jürgen ja Andrus teavad, et kui nad küülikute puurid lahti jätavad, siis saavad pisikesed loomakesed välja. Suur oht on, et küülikuid ei saa hiljem kätte. Hullem on see, et poiste suur lemmik Boss, kes on alles pooleaastane kutsikas, teeb loomakestele lõpu peale.

      Boss ei tahagi küülikutele paha. Me oleme teda õpetanud, et kõigi meie maja elanikega tuleb sõber olla. Boss tahab küülikutega mängida, aga jõudude vahekord on kahjuks küülikukese vastu. Oleme poistega paaril korral Bossi käpa alt päästnud küüliku, kes sattus sinna lahti jäetud puuri ukse tõttu. Kolmene Andrus ei suuda siiani puure korralikult sulgeda. Seepärast tõstsin puuride uksekinnitused kõrgemale, nii et vaid viiene Jürgen saab neid ise avada.

      “Poisid, lähme käime poes ära,” kutsun Jürgenit ja Andrust, kui lambad söödetud ja joodetud saame.

      “Jee, jäätist!” hõiskavad mu silmaterad koos.

      “Vaatame,” vastan vaikselt. Kõigepealt ostame midagi kanadele, Bossile konti, meile endale süüa. Seejärel mõtlen, kui palju raha on järgmistel päevadel söögiks vaja. Kui sellest üle jääb, siis võime ka jäätist lubada.

      Mõned talvised lambatalled said eelmisel kuul müüdud, kuid neist saadud raha hakkab vaikselt lõppema. Martini käest pole jätkuvalt sentigi laekunud. Eks ta loodab, et saab mind niiviisi linna meelitada.

      Meelitada? Kas see on üldse õige sõna olukorras, kus mees jätab naise koos majapidamise ja kahe lapsega maha, sest naine eelistab lastesõbralikumat elu, isegi kui see on veidi keerulisem?

      Ma ei mõtle sellele praegu! Käin poes ära ja siis planeerin edasi, kuidas selle kõigega siin hakkama saan. Kuna lähim pood on kolme kilomeetri kaugusel Pärnu-Jaagupis, siis pakime ennast autosse.

      Keeran võtit.

      “Krrrmm …” teeb auto mingit ebamäärast häält. Ilmselgelt pole see käivitumise hääl. Proovin uuesti. Kuulen sama krõminat.

      “Ei ole võimalik,” ohkan.

      “Emme, kas auto on katki?” kõlab Jürgeni hääl tagumiselt istmelt.

      “Tahan jäätist?” nõuab kolmene Andrus, kellel eelnevalt venna algatatud ahvatlev jutt hästi meeles on.

      “Kõik on korras,” rahustan lapsi, kuigi minu pinges olek räägib ilmselt midagi muud.

      “Krrrmmm …” kordab auto vastikut häält, mida ma rohkem kuulda ei tahaks.

      “Emme, kas me ei saagi jäätist, kui auto on katki?” muutub Jürgeni hääl nutuseks.

      “Jätke järele! Te ju näete, et ma ei tea, mis toimub. Ma ei tea, kas te saate jäätist ja see pole praegu kõige olulisem. Me ei saa süüa ka osta, kui auto on katki. Jäätis pole maailmas kõige olulisem asi,” karjun tekkinud pinge endast välja ja vajutan otsaesise alistunult roolile. Tunnen, kuidas pisarad tungivad silmisse. Kuidas ma sellisesse olukorda sattusin? Isegi lastele ei suuda süüa osta? Mis ema ma olen? Ja kõik ainult sellepärast, et tahtsin oma lastele nende jaoks parimat elu? Pisarad kukuvad vaikselt roolile.

      Äkitselt tunnen, kuidas pisikesed käed kahe tooli vahelt minu ümbert kinni võtavad.

      “Emme, sa oled meile nii kallis,” teatab Jürgen, kes on ennast turvatoolist välja aidanud.

      “Nii kallis,” kordab Andrus, kes on jätkuvalt oma toolis korralikult kinni. Kallistan Jürgenit vastu, pühin pisarad ning pööran ennast laste poole:

      “Palun vabandust, kallikesed! Ma olen praegu lihtsalt mõne asjad pärast mures ja väsinud. Ma poleks pidanud teie peale karjuma. Jah, ma ei tea, mis autol viga on, ja ma olen sellepärast ka mures. Aga varsti saame kõik asjad korda. Ma hoolitsen selle eest.”

      Jürgen kallistab mind taas ja paneb ennast turvatoolis uuesti kinni. Küünitan ennast ka Andruse poole ja kallistan tedagi. Seejärel proovin uuesti autot käivitada.

      Ohooo! Auto käivitub.

      “Ma ei taha teada, mis trikk see enne oli, aga ära rohkem nii tee!” noomin autot. Õnnelik auto käivitumise üle, sõidame alevi poole. Autodest ei tea ma küll palju, kuid selline trikitamine midagi head ei tähenda. Martin lahkus meie senise autoga, sest see oli ju tema ostetud ja tema nimel. Mina ostsin paar kuud tagasi mõnesaja euroga ühe vana risu, mis mind siiani hästi teenis. Nüüd aga ilmselt hakkab tema aeg läbi saama. Mõeldamatu, et see juhtub just nüüd, kui mul lastele isegi jäätiseraha pole. Aga ma mõtlen midagi välja.

      Kindlasti mõtlen.

      Homme.

      Vist.

      2.

      Naine, kes ei nuta

      Mäletan siiani selgelt seda paari kuu tagust vestlust Martiniga. Mäletan uskumatuse tunnet, millega ma vaatasin meest, kes üle kümne aasta oli olnud kõige tähtsam inimene minu elus. Meest, kellega meil oli kaks last. Meest, keda ma ilmselt üldse ei tundnud. Meest, kelle jaoks tema ema oli lõpuks olulisem kui mina ja meie ühised lapsed.

      “Sa lubasid, et need lambad teevad meid rikkaks! Kus see raha on? Ma kutsun kohe homme tapamajaauto neile järele,” karjus Martin tookord mööda kööki ringi käies. Õigem oleks öelda, et mööda rehetuba. See, et meie seda ruumi mõned aastad köögina olime kasutanud, ei muutnud üle saja aasta tagasi ehitatud ruumi nimetust.

      “Ma ütlesin ka seda, et loomapidamises pole kõik nii kindel. Mõnikord läheb kauem aega. Eelmisel kevadel ei sündinud nii palju tallesid, kui ma planeerisin,” selgitasin rahulikult. Olime seda vestlust varem ka pidanud, seega mehe sõnad mind väga ei üllatanud. Küll aga ülimalt agressiivne toon, mis sellega seekord kaasnes.

      “Ja-jaa,” segas mees mulle vahele. “Ave, sa tead ise ka, et ma olen neid vabandusi küll ja küll kuulnud. Ma ei jõua enam niiviisi vireleda. Kaua veel? Kaua on need lambad sulle oma perest tähtsamad?”

      “Kuidas sa saad niiviisi öelda? Need lambad ja küülikud ja kanad on viimase aasta jooksul maksnud enamiku meie toidulauast, kodulaenu, elektri, lasteaiatasud,” loetlesin.

      “Aga rikkad me pole! Ikka peame pidevalt enne iga ostu pikalt mõtlema. Isegi uut telekat ei saanud planeerimatult osta. Sõbrad ei tule ammu meile jalgpalli vaatama, sest meie väikesest telekast ei ole see lihtsalt võimalik.”

      “Kas sa saad aru seosest, et kui tööd ei tee, siis raha ei ole? Kui ma palun, et tule koos minuga lauta ja aita lambad kiiremini ära sööta ja joota või sõnnik välja vedada, siis on sul alati midagi olulisemat teha.”

      “Sina lubasid, et lambad on sinu teema. Ja mida sa siis teeksid, kui ma aitaksin sul need tööd kiiremini ära teha?”

      “Saaksin näiteks lambakasvatuse kohta rohkem õppida … või ärijuhtimise … Lugeda teiste kogemuse kohta ja …”

      “Ehk et lihtsalt arvutis istuda? Seda olen ma ka juba kuulnud,” segas mees taas kord vahele. “Tead, Ave, ma pole teadlikult sulle appi tulnud. Jah, mul oleks mõnikord isegi aega olnud, aga ma leidsin põhjuseid, et sind mitte aidata. Just sellepärast, et siis oleks sul veel rohkem aega niisama arvutis istuda, tarka nägu teha ja mingeid uusi hullusi välja mõelda.”

      Öeldu tabas mind ehmatavalt. Mu mees ütles otse, et ta on aastate jooksul mu tegemisi vähetähtsaks pidanud. Teatas, et pole teadlikult mind aidanud,