Tähtajaline elu. 2. osa. Heli Künnapas

>Tähtajaline elu. 2. osa

      1

      “Me ei usalda enam mitte kedagi mitte kunagi,” teatas enesekindlalt mu ees seisev pereema Mary. “Mitte kunagi!” kordas ta mulle otse silma vaadates, et ma ikka kindlalt aru saaks.

      “Ja kuidas te eelmine kord teada saite?” julgesin küsida.

      “Ee …” jäi pereisa Thomas kokutama. “Tänu … ee … kaameratele!”

      Hmm, ma ei teadnudki, et neil on õigus meid filmida? Vaatasin toas ringi ja ühtegi kaamerat mulle küll kusagilt silma ei jäänud. Need olid nüüdseks kas ära koristatud või hoopis nii hästi peidetud, et ma ei pidanudki neid nägema. Imelikud värinad tekitas see lugu küll. Ja kindlasti mitte usaldust. Aga no usalduse kasvatamine ei tundugi mu uute perevanemate esmane eesmärk olevat. Lapsed on! Nende lapsed.

      Viiekuused Emma ja Allison lalisesid rahulolevalt mängumatil.

      See ongi terrorismihirmus Ameerika!

      Kindlasti on asi ka inimestes. Mary tundus üdini umbusaldav tüüp olevat, kuid uues elukohas tundsin hirmu ja võõristust ka muidu igal sammul. New Yorgi lähedal elades oli teisiti. Seal olid inimesed vabamad.

      Istusin oma uue toa suurel voodil. Klassikalisel ameeriklaste üheinimese voodil, mis täidab poolt tuba ja võiks rahulikult mahutada 5 eestlast kõrvuti magama. Põrandal olid ikka veel lahtipakkimata kotid ja kohvrid. Mitte eelmises elukohas Westportis pakitud, vaid New Yorgi lennujaamas. Jah, lennujaamas sain ameeriklaste hirmu tunda. Sisemaal suurte kottidega reisiv üksik noor eestlane oli nende jaoks nii hirmus nähtus, et mind tõmmati erikontrolli. Nii sain kõik oma asjad turvameeste silme all ilusti lahti pakkida ja siis uuesti tagasi pakkida. Igal muul hetkel oleks see normaalne olnud, aga mina olin niigi kurb tuttavaks saanud keskkonnast ja sõpradest lahkumise ning ärevil eesootava uue kodu pärast. Nii tundus see lisakontroll täieliku mõnitamisena. Võõraste silme all kontrollitud asjad tundusid nüüd kuidagi eemaletõukavad ja mul polnud mingit soovi neid lahti pakkida. Tundsin, nagu tooksin sellega veel rohkem umbusaldamist sellesse majja.

      Uues peres sai endisest erinev olukord mulle üsna kiiresti selgeks. Põhiline koostöö alustamise punkt oli see, et mind ei usaldatud. Mary ei usaldanud kedagi ja Thomas kuuletus täielikult Maryle, seega pidi ka tema ettevaatlik olema.

      Mind ei usaldatud lastega. Nende eelmine lapsehoidja sai töötada vaid kuu aega ning jäi seejärel vahele nutva beebi raputamisega. Abiks oli kaamera. See tähendab, et ka teda ei usaldatud. Või on ameeriklastel niigi kaamerad kõikjal? Kas mu eelmine pere filmis ka mind ja neile ei meeldinud midagi, mida nad nägid? Kuid nad lihtsalt ei rääkinud mulle sellest?

      Võdistasin õlgu mõttest, et kusagil on salvestised hetkedest, mil ma mõtlesin, et olen omaette. See ei tähenda ju, et peaks midagi hullu tegema. Kõva häälega laulmine ning tobedalt ringitantsimine on normaalsed asjad, mida üksinda kodus teha. Kujuta nüüd ette, et pärast näevad lindistust sellest inimesed, kellele see polnud mõeldud. Huh, vastik! Üks asi, mida ma Ameerikas olen õppinud, ongi pidev valmisolek jälitamiseks. Öeldakse, et see on vajalik julgeolekuks, kontrolliks. Minus aga tekitab ebaturvalisuse tunde just see jälgimine. Metsade vahel kasvanud vaba Eestimaa hing ei kannata sellist ahistamist.

      Mind ei usaldatud ka autoga! Esimesest hetkest oli selge, et meie vahel saab probleemide allikaks auto! Või selle puudumine. Mary ja Thomase maja asus keskusest umbes 5 miili kaugusel, nii polnud autota võimalik kusagile liikuda. Lähimatel tänavatel sai küll jala käia, kuid ameerikalikult polnud need jalutamiseks mõeldud.

      Kui eelmises peres kasutasin autot tööst vabal ajal nii palju, kui tahtsin, ja selle paak tangiti ka pidevalt täis, siis nüüd olid lood teised. Pereotsimise telefonivestluse käigus ütlesid nii Mary kui Thomas, et nende juurest ilma autota eriti kuhugi ei saa. Lubasid kolmanda auto muretseda. Nüüdseks oli jutt muutunud ning mul tuli autot jagada pereemaga. Peale selle oli kuulimiidiks 500 miili. Iga kord tuli autot küsida. Ööseks pidi auto kodus olema.

      Ma sain aru, et nad ei pea mulle tegelikult üldse auto kasutamist võimaldama, kuid kuna telefonis oli teine jutt ja ma olin poole aastaga teiste tingimustega ära harjunud, siis tundsin ennast ahistatuna.

      Thomas töötas juristina ning Mary oli mingi firma juht. Kaksikute ootamise ajal pidi ta raseduse katkemise vältimiseks palju aega voodis veetma, nii et oli nüüdseks tükk aega töölt eemal olnud. Ameeriklaste jaoks on pool aastat äraolemist hiiglama pikk aeg, sest lapsepuhkust on ette nähtud umbes 2 kuud. Seejärel tuleb lastele hoidja leida ning tööle tagasi asuda. Esmatähtis esikohale.

      Telefonis rääkides tundusid mõlemad hästi toredad. Uskusin, et nad on ka väga noored, kuna 5-kuused kaksikud on nende esimesed lapsed. Tegelikult oli Mary ja Thomas mõlemad kindlasti üle 30-aastased ning karjääri tõttu lihtsalt varem lapsi ei saanud. Seda kullisilmsemalt nad nüüd oma silmaterasid jälgisid. Palju õnne mulle uuel tööpõllul!

      2

      Kellele: mitmele

      Kellelt: Rebecca

      Aeg: 12. aprill

      Tere, kallikesed!

      Tuulise linna lähedalt, nagu Chicagot kutsutakse, lähevad minu sõnad teieni teele. Chicago on siit umbes poolteist tundi lõuna poole. Kas te pole kunagi mõelnud, millal jõuab tuul minu juurest teieni? Me oleme nii kaugel ja samas on meie ümber ju ikka üks ja seesama maailm. Kummaline. Ja samas nii loogiline.

      Esimesed avastusretked uues kodus ja selle ümbruses on tehtud. Siin on samuti suur ja ameerikalik maja. Minu tuba on küll pisike ja koosneb enamasti suurest voodist ja sisseehitatud riidekapist. Voodit pole ma päris segi veel ajanudki, sest kasutan magamiseks sellest vaid imeväikest osa. Kappi panin ka riided ära. Kõik, mis poole aasta jooksul olen kogunud. Suurem osa kapist on ikka kasutamata.

      Maja taga on tiik ning majas sees bassein. Hmm, arvata võite, mille järgi ma selle pere valisin. Kaksikutest beebid polnud ilmselt peamine põhjus. Jah, uues kohas ja uue hooga, aga juba alustamisel on mu põhjused valed … Ehk saan siiski hakkama.

      Töötan siin tõesti täie rauaga. Nädala normi 45 tundi teen ära tööpäevadel ning nädalavahetused on pärast vabad. Pere saab oma raha eest minult ikka kõik, sest tegemist väikeste kaksikutega jätkub. Mingist erilisest lebotamisest siin küll juttu ei ole. Samas läheb aeg seetõttu kiiremini ja päevad justkui sulavad käest. Enamasti. Mitte küll sellistel päevadel, kui nad kahekesi kooris nutavad ja mingile rahustamisele ei allu. Juhtub ka seda.

      Suurim masendus on mul auto teemal. Perel (eriti Maryl) on hunnik reegleid auto kasutamise kohta. Üks neist on, et mul peab kohalik juhiluba olema. Neil pidi olema selline kindlustus, et kui Eesti juhiloaga sõidan ja midagi juhtub, siis kindlustus ei kata kulusid. Iseenesest väga loogiline. Probleem on aga selles, et kirjalikule testile pääsemise järjekord on 2 kuud. Lihtne matemaatika näitab, et sel juhul olen oma siinsest poolest aastast peaaegu poole põhimõtteliselt koduarestis. Nad lubasid veel uurida, et äkki lähimates maakondades on varasemaid aegu ja ma ei pea äkki juunikuuni ootama.

      Praegu on mu elu aga tegelikult siin hea ja rahulik. Kui ma oma 9 tundi päevas ära töötan, siis ma ei kipugi enam kuhugi. Raha jääb ka alles. Olen igal õhtul püüdnud koduses sisebasseinis ujuda ja raamatuid ka lugeda. Kui ma ei mõtleks, et see on sunnitud puhkus, siis oleks nagu täitsa puhkus. Pean veel harjutama seda, kuidas halbu asju ignoreerida ja nautida seda, mis mul hetkel elus olemas on.

      Pererahval on siin veel 2 väikest koera, kass ja kalad… No kui kass sööks ühe väikse kalaeine, siis oleks küll ainult koerad ja kass. No olgu – siinsed kalad on nii suured, et jätkuks mitmeks kalaeineks nii koertele kui kassidele. Näha on, et Mary ja Thomas on pikalt ainult kahekesi koos olnud ning nunnutamise vajaduse loomade peal välja elanud. Nüüd küll elavad koerad basseini eesruumis, mis on ühendatud suure õueaedikuga. Tohutult aega nendega ei veedeta, aga on tunda, et neil on oluline koht peres. Kui mina õhtuti ujuma lähen, siis teevad nad hullu kisa. Hea on, et siin majad nii suured on, et magamistubadesse see lärm ei kosta.

      Hoolimata kõigest sellest, mis siin on teistmoodi, tundub, et nad siiski püüavad mind mõista. Näiteks jõudsime kokkuleppele, et saan lisatööna lehti riisuda. Oi, kuidas ma sellest olen puudust tundnud. Siin on see töö aga tegemata. Nii et kui homme on ilus ilm, saan ma lõpuks ometi jälle õues töötamist nautida.

      Päikest teile!

      Kallistan!

      Rebecca

      Kehv