Mõrva väärt. Peter Swanson

juhtub. Kas naistega ei juhtu seda kunagi?”

      „Et kujutad ette seksi mehega? Ei, tegelikult mitte. Naistega on lood teisiti. Meie mõtleme, kas mees, kellega me just tuttavaks saime, tahab meiega seksida.”

      Puhkesin naerma. „Noh, tahab küll. Lihtsalt eelda seda. Aga usu mind, rohkem sa teada ei taha.”

      „Näed, eks ole lõbus mäng? Nüüd võiksid mulle rohkem rääkida sellest, kuidas sa tahad oma naist tappa.”

      „Haa,” ütlesin ma. „Ma ei tea, kas ma mõtlesin seda üldse tõsiselt.”

      „Oled kindel? Viisist, kuidas sa seda lugu rääkisid, ei saanud ma päris täpselt aru.”

      „Ma tunnistan, et pärast seda, kui olin neid meie majas koos näinud, oleksin võinud mõlemad kerge vaevaga läbi akna maha lasta, kui mul oleks relv kaasas olnud.”

      „Nii et sa mõtled oma naise tapmise peale,” ütles ta, kui lennuk õhkutõusmiseks valmistudes mürisema hakkas. Kinnitasime turvavööd ja ma võtsin suure lonksu džinni. „Kuule,” jätkas ta, „ma ei ürita meelitada sind ütlema midagi, mida sa öelda ei taha. Ma tunnen lihtsalt huvi. See on kõigest osa mängust. Täielik ausus.”

      „Siis räägi sina esimesena. Sa oled mulle öelnud ainult seda, et sulle ei meeldi džinn.”

      „Hea küll,” ütles ta ja mõtles hetke. „Ausalt, ma ei arva, et mõrv on tingimata nii kohutav, nagu inimesed seda kujutavad. Kõik surevad. Mis vahet sel on, kui mõnele mädanenud õunale natuke varem hoog sisse antakse, kui jumalal plaanis oli? Ja sinu naine, näiteks, tundub olevat seda tüüpi, kes on mõrva väärt.”

      Lennuki ümin muutus vilinaks ja kapten käskis stjuardessidel oma kohtadele istuda. Olin tänulik, et mul ei tarvitsenud enda kõrval istuvale naisele kohe vastata. Tema sõnad peegeldasid neid visasid mõtteid, mis olid mind kogu nädala piinanud, kui fantaseerisin oma naise tapmisest. Olin endale korranud, et Miranda tapmine oleks maailmale teene osutamine ja nüüd sattusin reisija peale, kes korraga andis mulle moraalse õigustuse oma soovid teoks teha. Ja ehkki ma olin tema sõnadest šokeeritud, olin ka joobeseisundis – mu kehas surises džinn –, mis sundis mind küsima, miks keegi üldse kaine tahab olla. Tundsin korraga, et mu pea on selge ja et mind ei takistanud miski ning kui me oleksime mõnes vähegi privaatsemas paigas olnud, arvan, et oleksin Lily samal hetkel embusse tõmmanud ja üritanud teda suudelda. Selle asemel jätkasime vestlust, samal ajal kui lennuk õhku tõusis.

      „Ma tunnistan, et mõte oma naine tappa on minu jaoks ahvatlev. Me sõlmisime abieluvaralepingu, nii et Miranda ei saa poolt kogu minu varandusest, aga ta saab palju, piisavalt, et ülejäänud elu mugavalt elada. Ja lepingus pole punkti truudusetuse kohta. Ma võiksin advokaadi palgata, lasta temal detektiivi palgata ja kohtusse minna, aga see oleks kulukas ja lõpuks oleks see raha ja aja raiskamine ning see oleks minu jaoks alandav.

      Kui ta oleks minu juurde tulnud ja mulle armuloost rääkinud – öelnud kas või, et on Daggettisse armunud ja tahaks mind maha jätta –, oleksin lahutusega nõus olnud. Oleksin teda vihanud, aga oleksin edasi liikunud. Millest ma üle ei saa… millest ma mööda vaadata ei suuda… on viis, kuidas tema ja Brad käitusid tol päeval, kui ma neid oma majas keppimas nägin. Kui ma nendega varem rääkisin, olid mõlemad nii rahulikud ja veenvad. Miranda valetas nii kergelt. Ma ei tea, kust ta seda õppinud oli. Aga siis hakkasin selle peale mõtlema, panema kokku kõike seda, mida ma tema kohta teadsin, ja taipasin, et selline ta ongi – pealiskaudne, võlts valetaja. Võib-olla isegi sotsiopaat. Ma ei saa aru, kuidas ma seda varem ei taibanud.”

      „Ma kujutan ette, et ta käitus nii, nagu sa tahtsid teda näha. Kuidas sa temaga tuttavaks said?”

      Rääkisin talle, kuidas me olime kohtunud, ühise tuttava soolaleivapeol suveõhtul New Essexis. Olin teda kohe märganud. Teised külalised kandsid suvekleite ja triiksärke, aga Mirandal olid jalas rebitud säärtega teksased, mis olid nii lühikesed, et valged taskud paistsid narmendavate servade alt välja, ja maika, mille esiküljele oli šablooniga trükitud Jasper Johnsi märklaud. Tal oli pihus Pabst Blue Ribboni purk ja ta rääkis mu kolledžisõbra Chad Pavonega, kelle majaostu me tähistasimegi. Mõtlesin kohe kahte asja: et Miranda oli kõige seksikam naine, kellega ma isiklikult olen kohtunud ja et Chad Pavone pole elu seeski midagi naljakat öelnud, nii et mille peale naine naeris? Pöörasin pilgu neilt ruttu ära ja vaatasin tuttavaid otsides ringi. Tegelikult oli Miranda nägemine nagu hoop rindu, ootamatu avastus, et temasugused naised olid olemas ka mujal kui pornoajakirjades ja Hollywoodi filmides ning et väga tõenäoliselt oli ta siin kellegagi koos.

      Sain Chadi naiselt teada tema nime. See oli Miranda Hobart. Ta oli New Essexis aastaks maja valvamas. Ta oli mingi kunstnik ja oli saanud töö kohaliku suveteatri kassas.

      „Kas ta on vallaline?” olin ma küsinud.

      „Usu või ära usu, on küll. Sa peaksid temaga rääkima.”

      „Vaevalt ma tema tüüp olen.”

      „Sa ei tea, kui ei küsi.”

      Kui me lõpuks jutu peale saime, oli see Miranda, kes minu juurde tuli. Pidu oli pikaks veninud ja ma istusin üksinda Chadi ja Sherry maja taga muruga kaetud künkal. Katustekobara taga nägin ookeani purpurset kuma, mida perioodiliselt valgustas majaka ringselt liikuv kiir. Miranda võttis minu kõrval istet. „Ma kuulsin, et sa oled väga rikas,” ütles ta sügava aktsendita häälega, mis oli küll veidi ebaselge. „Kõik räägivad sellest.”

      Olin hiljuti korraldanud tehingu, millega suur sotsiaalmeediafirma oli ostnud piltide üleslaadimise programmi loonud väikese ettevõtte sellise summa eest, mis isegi minu arvates oli natuke totter. „Olen küll,” ütlesin.

      „Et sa teaksid, ma ei kavatse sinuga magada lihtsalt selle pärast, et sa rikas oled.” Ta naeratas väljakutsuvalt.

      „Hea teada,” ütlesin, need sõnad kõlasid mu endagi kõrvus kohmakalt, katuste rida kauguses langes kergelt. „Aga võin kihla vedada, et sa abiellud minuga.”

      Ta viskas pea kuklasse ja naeris kähedalt. Just nii olin ma teda esimest korda näinud, naermas millegi peale, mida Chad oli öelnud, aga lähedalt ei jätnud see võltsi muljet. Uurisin tema lõuajoont, kujutasin ette, mis tunne oleks suruda huuled vastu tema pehmet kaela. „Muidugi abiellun ma sinuga,” ütles ta. „Kas sa teed mulle ettepaneku?”

      „Miks mitte,” ütlesin.

      „Millal me siis abielluksime?”

      „Võib-olla järgmisel nädalavahetusel. Ma ei arva, et peaksime sellise asjaga kiirustama.”

      „Ma arvan sama. See on tõsine pühendumine.”

      „Lihtsalt uudishimust,” ütlesin. „Ma tean, mida mina sellesse suhtesse toon, aga millega sina täpselt panustad? Kas sa süüa oskad teha?”

      „Ei oska. Õmmelda ei oska. Ma võin tolmu pühkida. Oled ikka kindel, et tahad minuga abielluda?”

      „See oleks mulle au.”

      Rääkisime veel natuke ja siis me suudlesime, sealsamas murul, kohmakalt, meie hambad klõpsusid, lõuad põrkasid kokku. Miranda naeris jälle valjusti ja ma ütlesin talle, et pulmad jäävad ära.

      Aga ei jäänud. Me ikkagi abiellusime. Mitte nädala, aga aasta pärast.

      „Arvad, et ta manipuleeris minuga algusest peale?” küsisin Lilylt. Lennuk oli õhku tõusnud ja me olime selles erilises mullis, mille nimi on õhureis, riikide vahel, kihutasime meeletul kiirusel jäiste kõrguste poole, ometi uinutas meid kunstõhk, pehmed istmed ja mootorite pidev nurrumine.

      „Ilmselgelt.”

      „Aga see, kuidas ta mulle lähenes… kuidas ta algusest peale minu rikkuse jutuks võttis. See tundus tema jaoks nali olevat, nagu midagi, mida ta iial poleks öelnud, kui oleks abikaasat jahtinud.”

      „Tagurpidi psühholoogia. Ta võtab selle kohe jutuks ja jätab teatud moel süütu mulje.”

      Olin vait ja mõtlesin selle peale.

      „Kuule,” jätkas Lily. „See,