Studio Sex. Liza Marklund

io sex

      Paar sõna, enne kui hakkad lugema

      „Studio sexi” tegevus leiab aset ligi kaheksa aastat varem minu eelmise romaani, „Pommuudise” tegevusest.

      Ajaliselt on „Studio sex” kriminaalreporter Annika Bengtzonist jutustavate teoste sarjas esimene. Me kohtume Annikaga, kui ta alles on alustanud tööd Õhtulehe noore asendusreporterina.

      Soovin sulle põnevat lugemist.

Hälleforsnäs, juuli 1999Liza Marklund

      Proloog

      ESIMENE ASI, MIDA NAINE NÄGI, olid põõsa küljes kõlkuvad aluspüksid. Need liikusid vaevu märgatavalt, nende lõheroosa värv säras vastu aurava roheluse keskelt. Tema esmane reaktsioon oli viha. Neil noortel pole austust ka mitte millegi vastu. Isegi surnutel ei lasta rahus puhata.

      Ta laskus mõtisklustesse ühiskonna allakäigust, samal ajal kui koer piki raudtara edasi nuuskis. Kui ta oli koerale mööda surnuaia lõunakülge järele jõudnud ning tiiru ümber väikeste puude teinud, nägi ta üht jalga. Meelepaha süvenes, on alles häbematud! Ta nägi alatasa, kuidas nad õhtuti õhukestes kleitides ringi patseerisid ja heledalt kiljusid, et meestele muljet avaldada. Ilm oli küll soe, aga ega see pole mingi vabandus.

      Koer poetas aia sisse murule hunniku. Naine pööras pilgu ära, teeseldes seda mitte märkama. Sel kellaajal polnud kedagi liikumas. Milleks asjatult kilekotiga sekeldada?

      „Tule, Jesper,” meelitas ta ja sikutas koera pargi idaservas asuva koerteaia suunas. „Tule juba, vanapoiss, tule, kullake …”

      Raudtara äärest eemaldudes heitis ta pilgu selja taha. Jalga polnud enam näha, pargi tihe lehestik varjas vaate.

      Täna tuleb jälle niisama kuum päev, seda oli juba tunda. Higipiisad pärlendasid naise otsaesisel, kuigi päike oli alles äsja tõusnud. Künkast ülesminek võttis hingeldama. Koer rebis rihma otsas, endal keel ripakil, nii et riivas rohulatvu.

      Nüüd lähevad juba surnuaeda magama, kadunukeste puhkepaika! Nii kaugele on juba jõutud selle feminismiga, inimesed ei mõista end enam ülal pidada ega tunne mitte millegi vastu austust.

      Naine oli ikka veel endast väljas. Järsust künkast ülesminek tegi ta tuju veel sandimaks.

      Koerast tuleks õieti lahti saada, mõtles ta, aga tundis silmapilkselt südametunnistuspiinu. Oma halbade mõtete heastamiseks kummardus ta ning haakis koera rihma küljest lahti, et teda sülle võtta, aga too rebis end lahti ja sööstis oravat jahtima. Naine ohkas. Tema hoolitsemist ei peeta millekski.

      Naine ohkas veel korra ja vajus pingile, koer aga üritas samal ajal oravale tuupi teha. Mõne aja pärast oli koera jõud otsas ja ta sättis end haukuma ühe okaspuu alla, mille otsa orav oli putkanud. Naine istus senikaua, kuni koer haukumise lõpetas, tõusis siis püsti ning märkas, et kleit oli selja külge kinni kleepunud. Teadmine piki selgroogu kulgevatest tumedatest laikudest ärritas teda.

      „Jesper, tule, kullake, tule, mu pisike …”

      Naine lehvitas koerakommikotti ja lühikeste jalgadega bullterjer jooksis otseteed tema juurde. Koera keel kõlkus kahele poole, tundus, nagu oleks ta naernud.

      „Mul on midagi, mis sulle kindla peale maitseb, tule nüüd, sõbrake …”

      Ta andis koerale kogu koti sisu ja haakis ta samal ajal rihma külge tagasi. Oli aeg koju minna. Jesper oli oma jao kätte saanud. Nüüd on tema enda kord: kohvi ja saiakese kord.

      Koer ei soovinud sugugi tuppa minna. Ta oli jälle oravat silmanud ja, maiustustest saadud jõud kontides, valmis taas jahti pidama. Ta protesteeris valjuhäälselt ja raevukalt.

      „Mina ei taha enam õues olla,” hädaldas perenaine. „Tule kohe!”

      Nad tegid minnes ringi, sest naine tahtis vältida järske murunõlvakuid. Ülesmäge polnud väga vigagi, aga künkast alla minnes tundis ta alati põlvedes valu.

      Ta oli jõudnud juba üles surnuaia kirdepoolse nurga kohale, kui ta nägi laipa. See lebas keset hauaplatsi metsikut rohelust, viltuvajunud graniitkivi taga otsekui lõbujanus välja sirutunud. Surnud naise pea kõrval maas oli kild Taaveti tähest. Alles siis haaras koeraperenaist hirm. Laip oli alasti, täiesti liikumatu ja valge. Koer rebis end lahti ja sööstis tara poole, rihm viskles ta järel nagu tige madu.

      „Jesper!”

      Koeral õnnestus end kahe taravarva vahelt läbi pressida ja ta tormas nüüd otseteed surnud naise poole.

      „Jesper, kohe siia!”

      Ta hüüdis nii kõvasti, kui julges, sest ei tahtnud kogu ümbruskonda üles ajada. Paljud magasid selle kuumusega lahtise akna all, sest linnamajade kiviseinad ei jõudnud lühikese ööga maha jahtuda. Ta tuhnis palavikuliselt kilekotis, aga maiustused olid otsas.

      Bullterjer peatus surnu juures ja vaatles teda tähelepanelikult. Seejärel nuusutas ta naist, algul ettevaatlikult, seejärel innukalt. Kui koer surnu suguelundi juurde jõudis, ei suutnud naine end enam pidurdada.

      „JESPER! Tule silmapilk siia!”

      Koer vaatas üles, aga ei mõtelnudki sõna kuulata. Selle asemel läks ta surnud naise pea juurde ja hakkas nuusutama tolle käsi, mis lebasid näo kõrval. Õudusega nägi perenaine, et koer hakkas surnu sõrmi närima. Naisel läks süda pahaks ning ta klammerdus aia mustade raudvarbade külge. Ettevaatlikult liikus ta pisut vasakule, kummardus ja vaatas hauakivide vahele. Kahe meetri kauguselt vaatas ta otse maas lamava naise silmadesse. Need olid heledad ning veidi hägused, liikumatud ja külmad. Koeraperenaisel tekkis kummaline tunne, et ümbrus ei olnud jäänud täiesti hääletuks, vaid tema enda vasak kõrv ajas pilli.

      Ma pean koera siit minema saama, mõtles ta, ning kohe seejärel: ma ei tohi kellelegi rääkida, et Jesper teda näris.

      Ta laskus põlvili ja pistis käe taravarbade vahelt läbi nii kaugele, kui ulatas. Tema väljasirutatud sõrmed sihtisid otsejoones surnu silmade poole. Priske õlavars ähvardas pulkade vahele kinni jääda, aga ta küündis siiski kaelarihma aasani. Koer kriiskas, kui ta teda rihmapidi rebis. Elukas ei tahtnud saagist loobuda, laip oli kõvasti koera lõugade vahel ja nihkus pisut paigast.

      „Igavene lollakas peni!”

      Koer mütsatas vastu raudtara ja pistis kiunuma. Värisevate kätega sikutas naine looma raudvarbade vahelt läbi. Ta tassis koera nii, nagu ta seda kunagi varem polnud teinud: teda mõlema käega kõvasti kõhu ümbert kinni hoides. Ta kiirustas künkast alla tänava poole, kontsad libisesid rohus, nii et valu sähvatas kubemes.

      Alles siis, kui ta oli korteriukse lukku keeranud ja nägi koera suus liharäbalaid, hakkas ta oksele.

      ESIMENE OSA

      Juuli

      Seitseteist aastat, neli kuud ja kuusteist päeva

      Ma arvasin, et armastus on teiste jaoks, nende jaoks, keda imetletakse ja kellega arvestatakse. Minu eksitus laulab nüüd minus, juubeldades õnnest. See olen mina, keda ta tabab.

      Õnneuim, esimene puudutus, juuksetukk, mis tal silmile vajus, kui ta mind vaatas, erutunult, hoopiski mitte enesekindlalt. Kristallselge pilt: tuul, valgus, kõikehõlmav täiuslikkusetunne, kõnnitee, kuum majasein.

      Ma sain, keda tahtsin.

      Ta on tähelepanu keskpunktis. Teised tüdrukud naeratavad talle ja flirdivad temaga, aga see ei tee mind armukadedaks. Ma usaldan teda. Ma tean, et ta on minu oma. Ma vaatan teda üle toa, tema heledaid sädelevaid juukseid, liigutust, millega ta neid tagasi heidab, tugevat kätt, tema kätt. Õnnetunne nöörib rinda, mul jääb hing kinni, silmad täituvad pisaratega. Valgus kumab tema ümber, muudab ta tugevaks ja täiuslikuks.

      Ta ütleb, et ei saa ilma minuta hakkama.

      Oma sileda naha all on ta ülimalt haavatav. Ma leban tema kaisus ja ta veab sõrmega mööda mu nägu.

      Ära mind iial maha jäta,

      ütleb ta,

      ma ei suuda ilma sinuta elada.

      Ja mina luban, et ei jäta.

Laupäev, 28. juuli

      „KRONOBERGI PARGIS LAMAB surnud tüdruk.”

      Rääkija