Ööbik. Sari «Varraku ajaviiteromaan». Kristin Hannah

Kas sa süüa tõid kaasa?” küsis Patricia. Ta oli ennast istmel ringi keeranud ja silmitses pinevalt Isabelle’i.

      „Ei.”

      „Veini?”

      „Mul on kaasas raha, riideid ja raamatuid.”

      „Raamatuid,” kostis Patricia pettunult ja pööras end tagasi. „See nüüd küll palju aitab.”

      Isabelle vaatas jälle aknast välja. Missuguseid teisi vigu oli ta juba teinud?

*

      Tunnid möödusid. Auto pidas oma aeglast surmaheitlust teel lõunasse. Isabelle oli tänulik tolmu eest. See kattis aknaklaasi ja muutis ähmasemaks kohutavalt masendava vaatepildi.

      Inimesed. Igal pool. Nende ees, nende taga, nende kõrval; rahvast oli nii tihedalt, et auto suutis vaid vähehaaval edasi nihkuda. Tundus, nagu sõidaksid nad läbi mesilassülemi, mis hetkeks laiali pudeneb ja siis jälle teele ette vajub. Päike oli tapvalt kuum. See muutis lehkava autosisemuse praeahjuks ja tabas raskelt naisi väljas, kes tihedas rühmas edasi tunglesid… mille poole? Keegi ei teadnud täpselt, mis nende selja taga toimub, ega ka seda, kas eespool on kõik ohutu.

      Auto kaldus äkki küljele ja peatus järsult. Isabelle põrkas vastu esiistme seljatuge. Lapsed hakkasid otsekohe ema nõudma.

      „Merde,” pomises härra Humbert.

      „Monsieur Humbert,” tähendas Patricia pirtsakalt. „Meil on lapsed peal.”

      Üks vana naine kopsatas möödudes käega vastu kapotti.

      „Nii see nüüd on, madame Humbert,” kostis mees. „Meil on bensiin otsas.”

      Patricia nägi välja nagu kala kuival. „Mis?”

      „Pidasin teel ju alalõpmata kinni. Tead küll, et tegin seda. Bensiin on otsas, aga siin pole seda kusagilt saada ka.”

      „Aga… noh… mida me siis teeme?”

      „Otsime koha, kus peatuda. Võib-olla suudan veenda oma venda meile järele tulema.” Humbert avas autoukse, katsudes olla ettevaatlik, et mitte möödujaid riivata, ja astus tolmavale kõvaks tallatud teele. „Näed. Seal ongi. Étampes pole siit kuigi kaugel. Saame seal toa ja süüa ning hommik on õhtust targem.”

      Isabelle ajas selja sirgu. Ta oli vist tukkuma jäänud ja midagi kõrvust mööda lasknud. Kavatsevad nad auto lihtsalt maha jätta? „Kas arvate, et suudame Tours’i jalgsi minna?”

      Patricia pööras istmel ringi. Tal oli niisama roiutavalt kuum kui Isabelle’ilgi. „Võib-olla mõni su raamatutest aitab nüüd. Kindlasti on need nutikam valik kui leib ja vesi. Tüdrukud! Autost välja!”

      Isabelle küünitas koti järele, mis lebas ta jalgade ees. See oli sinna kinni kiilunud ja läks vaja mõnevõrra pingutamist, et seda kätte saada. Täis otsustavust tõmbas ta koti järsu jõnksuga vabaks, avas autoukse ja astus välja. Silmapilkselt oli ta ümbritsetud inimestest – teda tõugati, lükati ja sõimati.

      Keegi proovis tal kotti käest tõmmata. Ta rabeles meeleheitlikult vastu. Kui ta selle kramplikult vastu rinda surus, läks mööda üks naine, kes lükkas enda kõrval kraami täis laaditud jalgratast. Ta vaatas Isabelle’i lootusetu pilguga; tumedad silmad reetsid, kui kurnatud ta on.

      Veel keegi müksas Isabelle’i; ta komistas ja oleks peaaegu kukkunud. Ainult kehade tihnik eespool päästis ta põlvili tolmu ja mulla sisse veeremast. Ta kuulis, et keegi ta kõrval vabandas, ja Isabelle pidi juba vastama, kui talle korraga meenusid Humbert’id.

      Ta keeras ringi ja tungis teisele poole autot, hõigates valjusti: „Monsieur Humbert!”

      Vastust ei tulnud, kuulda oli vaid lakkamatut sammumüdinat maanteel.

      Ta hüüdis Patricia nime, aga hõige kadus nii paljude jalgade tümpsumisse ja autokummide krudinasse kruusateel. Inimesed tõuklesid, trügisid temast mööda. Kui ta põlvili kukuks, trambiks nad tal peal ja ta sureks siinsamas – üksi oma kaasmaalaste rüsinas.

      Hoides kramplikult pihus reisikoti siledast nahast sanga, ühines ta Étampes’i suunas liikuva inimmassiga.

      Ta oli juba tundide viisi kõndinud ning saabus öö. Jalad valutasid; villid andsid endast märku iga sammu juures. Nälg kõndis koos temaga, torkides teda oma väikese terava küünarnukiga, aga mis ta teha sai? Ta oli asjad pakkinud õe külastamiseks, mitte lõputuks rännuteeks. Tal oli kaasas ta lemmikraamat „Madame Bovary” ja veel teine raamat, mida kõik parajasti lugesid – „Autant en emporte le vent” – „Tuulest viidud”, ning ka riideid, aga ei toitu ega vett. Ta oli lootnud, et kogu reis kestab vaid mõned tunnid. Mõistagi ei arvanud ta, et tuleb minna Carriveausse.

      Väikese tõusu lõppu jõudes ta peatus. Kuuvalgus tõi nähtavale tuhandeid inimesi, kes kõndisid ta kõrval, ees ja taga, tõugeldes, surudes teda ettepoole, kuni tal polnud muud valikut, kui nendega kaasa komberdada. Sajad inimesed ja rohkemgi veel olid valinud künkanõlva puhkekohaks. Naised ja lapsed olid end sisse seadnud teeservadel, põllul, rentslite ääres ja kraavipervedel.

      Kruusateele oli maha jäetud lõplikult üles öelnud autosid ja muud isiklikku kraami – unustatud, kõrvale heidetud, ära tallatud, raskeks osutunud asju. Naised ja lapsed, käed põimunud üksteise ümber, lebasid läbisegi rohus või puude all ja kraavinõlvadel.

      Isabelle väsis lõplikult Étampes’i lähistel. Otse ta ees lagunes rahvasumm laiali, komberdades edasi mööda linna viivat teed.

      Ja Isabelle mõistis.

      Étampes’is poleks tal kusagil peatuda ega mitte midagi süüa. Põgenikud, kes olid saabunud siia enne teda, liikusid läbi linna nagu rändtirtsud, ostes poeriiulitelt ära viimase kui toiduraasu. Ühtegi tuba poleks saadaval. Oma rahast poleks tal üldse kasu.

      Niisiis, mida peaks ta tegema?

      Suunduma edelasse, Tours’i ja Carriveau poole. Mida muud? Tüdrukuna oli ta uurinud selle piirkonna kaarte, otsides teed Pariisi. Ta tundis seda maastikku. Kui ta vaid suudaks mõelda.

      Ta lõi lahku inimeste massist, mis suundus kauguses paistva, kuust valgustatud kivimajade kobara poole, ja valis hoolikalt oma teed läbi oru. Kõikjal ümberringi istusid inimesed rohus või magasid tekkide all. Ta kuulis neid liigutamas ja sosistamas. Neid oli sadu. Tuhandeid. Põllu kaugemas servas leidis ta teeraja, mis kulges piki madalat kivimüüri lõuna suunas. Ta pööras rajale ja leidis end äkki olevat täiesti üksi. Ta peatus, lastes sel erilisel tundel settida ja püüdes rahuneda. Siis hakkas ta jälle astuma. Kui ta oli kõndinud umbes kilomeetri, viis teerada ta metsatukka, kus kasvasid pikkade saledate tüvedega puud.

      Ta oli juba jõudnud metsasügavusse ja püüdis mitte mõelda tuikavale varbale, kõhuvalule ega kuivavale kurgule, ent siis tundis ta korraga suitsulõhna.

      Praeti liha. Nälg röövis talt meelekindluse ja tegi ta hooletuks. Ta nägi lõkketule oranži hõõgust ning hakkas liikuma selle poole. Alles viimasel hetkel tajus ta ohtu ja seisatas. Oksaraag prõksatas jala all.

      „Võid küll tulla edasi,” kostis mehehääl. „Tammud metsas nagu elevant.”

      Isabelle tardus. Ta sai aru, et oli olnud rumal. Siin võis varitseda oht üksikule tütarlapsele.

      „Kui tahaksin, et sa sured, siis sa ka sured.”

      Mõistagi oli see tõsi. Ta oleks võinud pimeduses teda rünnata ja kõri läbi lõigata. Isabelle ei olnud pööranud tähelepanu muule kui vaid tühja kõhu urinale ja praetud liha lõhnale.

      „Võid mind usaldada.”

      Isabelle uuris ainiti pimedust, et teda näha. Silmad ei seletanud midagi. „Sa võiksid ilmselt öelda, et ka vastupidine on tõsi.”

      Naer vastuseks. „Oui. Ja nüüd tule mulle järele. Praen tulel jänest.”

      Isabelle järgnes talle läbi kivise uhteoru künka nõlvadel peegelduva tulekuma poole. Puutüved ta ümber helkisid kuupaistel hõbedaselt. Ta liikus kergel sammul, valmis iga hetk jooksma pistma. Viimase puu juures, mis jäi tema ja tule