Aja jälg kivis. Prantsusmaa. Helgi Erilaid

ja jälg kivis. Prantsusmaa

      Raadiotekstidest on saanud raamat. Ometi midagi silmaga nähtavat ja käega katsutavat hulk aastaid tehtud ja jäljetult ilmaruumi hajunud tööst.

      Need on lood aja kivistest jälgedest.

      Kõik need lugematud ehitised – antiiktemplid, keskaegsed kindluslossid, katedraalid, paleed, võimukeskused, eluhooned – jutustavad lugusid oma ajast. Ühtaegu on need lood inimestest, kes on need hooned ehitanud, neis elanud ja tegutsenud. Ehitiste lood on inimeste lood, mille kaudu avanevad nende loomisaegade iluideaal, kunstikogemus ja ajalugu.

      Kaugete aegade lugu ei saa olla täppisteadus, selles seguneb hulk teooriaid, uurimusi, oletusi, arusaamu, nägemusi – legendideni välja. See aga võib sageli tähendada erinevaid andmeid eri allikates, mille üle vaielda on ju huvitav, kuid ajalooline tõde jääb aastasadade või – tuhandete taha kadunud saladuseks. Nii et kui lugeja leiab mõnest allikast andmeid, mis selles raamatus avaldatuist erinevad, ei pea ühed neist ilmtingimata valed olema. Arheoloog Stuart Piggott on öelnud: „Arheoloogias on igale nähtusele alati mitu õiget seletust.” Ajalugu aga toetubki ju suuresti just arheoloogiale.

      Sellest raamatust leiate lood aja kivistest jälgedest Prantsusmaal. Enamik neist jutustab minu jaoks nii imepärasest Pariisist, aga põikame ka põhjarannikul asuvale Mont-Saint-Micheli kloostrisaarele, Lõuna-Prantsusmaale jäävasse Côte d’Azuri suvituspiirkonda ning sajandite jooksul käest kätte käinud Strasbourgi, mis Euroopa jaoks nii tähtis on. Lõpetuseks teeme väikse ekskursi Monaco vürstiriiki, mille ajalugu Prantsusmaaga tihedalt seotud on.

Kauneid reise fantaasia- ja pärismaailmas soovidesHelgi Erilaid

      Kirev Gallia kukk

      Säravate sulgedega uhke Gallia kukk tähistab Prantsusmaad.

      Siin on kirgas õhk, ere ja vahelduv valgus.

      Nagu kogu Euroopasse tuhapilvi ja laavat paiskav vulkaanipurse, toimus siin, 18. sajandi maailma vaimses keskpunktis, Suur Prantsuse revolutsioon. See pidi kandma vabaduse, võrdsuse ja vendluse sõnumit, kuid tõi prantslastele endile kaasa ka kaose ja viletsuse. Aga revolutsioone ja sõdasid on siin ajaloo õppetundidena võetud.

      Särava valgusega Prantsusmaa on maailmale uskumatult palju võrratut kunsti kinkinud. Ja moodi – pariisitaride loomupärase elegantsi saladusi pole siiani suudetud avastada.

      Temperamentsed, muretuna näivad prantslased oskavad ja julgevad elust rõõmu tunda, kunsti ja vaimsust nautida, veini juua. Nad on sallivad ja võrdlemisi külalislahked, samas uhked ja enesekindlad ega lase endale iial liiga teha. Igasugune ebaõiglus toob nad tänavatele.

      Kui prantslased midagi ette võtavad, siis suurelt. Julgelt, maitsekalt ja stiilselt. Ajaloost ja oma loojatest jutustavad siin vägevad gooti ja barokk-kirikud, fantastiliselt kaunid lossid, paleed ja Valguse Linn Pariis.

      Pariis

      Louvre’i loss ja muuseum

      Ütleme, et sa seisad tohutu suurel Concorde’i väljakul. Su ees on kõrge, 3200 aastat vana Luxori obelisk – ja näe, see asub täpselt ühel joonel kauguses kõrguva Triumfikaarega, milleni viib pikk vägev elusoon Champs-Élysées. Sa pöördud aeglaselt, obelisk, Champs-Élysées ja Triumfikaar jäävad su selja taha. Su ees on lai, avar, korrapärane park – Tuileries’ aed. Vanade puude alleed, purskkaevud keset laiu tiike, muruplatsid, lilled, skulptuurid.

      Ligi kilomeeter jalutamist kuni Karusselli võidukaareni, mis tähistas Napoleon Bonaparte’i võidukaid lahinguid, ja su ees avaneb hiigelväljak, mille keskel kõrgub korrapärane klaaspüramiid. Vaata tagasi, täpselt ühel joonel Võidukaare ja obeliskiga. Püramiidi ümbritseb hobuserauana kirjeldamatult suursugune ja ilmatu pikk renessanssloss. Louvre oma pika ajaloo müstilise auraga.

      Praeguse Pariisi kohal asunud kelti hõimu, pariiside asulat Lutetiat on mainitud esmakordselt 52. aastal e.Kr. Rooma impeeriumi ajal tekkis siia juba tähtis kaubanduskeskus ning aastast 508 asus siin frangi kuningate residents. Ja aastal 1190 otsustas kuningas Philippe Auguste teha Pariisist Prantsusmaa pealinna. Ta laskis praeguse Louvre’i kohale ehitada tugevate müüridega ümbritsetud kindluse, selle sisse suure peatorni ja müüritornid. Siia koguti Pariisi relvastatud kaitsjad.

      Tulid uued kuningad, kes kõik lisasid oma – Püha Louis sisustas siin vastuvõturuumid ja Philippe Ilus tõi siia hoiule oma kuninglikud varad. Kuni 14. sajandil otsustas Charles Targana ajalukku läinud Charles V ebamugava kindluse Prantsusmaa kuningate vääriliseks lossiks muuta. Ehitati hulk luksuslikke eluruume, ühte torni paigutati ligi tuhandest käsikirjast koosnev raamatukogu ning rajati kaks kaunist aeda, üks põhja poole ja teine Seine’i kaldale.

      Kui Charles Tark 1380. aastal suri, hajus ka Louvre’i sära. Järgmised kuningad ja nende õukonnad eelistasid Pariisile Loire’i jõe oru losse, kuni François I otsustas pariislaste rõõmuks taas pealinna tulla. Kuid enne oli vaja keskaegne Louvre’i loss parasjagu valitsevas renessansi vaimus ümber ehitada. Suur sisetorn lõhuti maha ja aastal 1546 asus arhitekt Pierre Lescot tööle. Louvre’ist sai uhke ja ehtne kuninglik residents, valitseja jõu, rikkuse ja autoriteedi sümbol, mis elas läbi lakkamatut laienemise ja kaunimaks muutumise protsessi.

      Pärast seda, kui François I järeltulija, õnnetu kuningas Henri II ühel turniiril hukkus, jätkas Louvre’i kujundamist Henri lesk Katariina di Medici. Suur kuninglik palee praeguse Louvre’i läänetiiva kohal oli selleks ajaks juba valmis. Katariina di Medici palgatud arhitekt Philibert Delorme kavandas kuninganna nõudmisel lossi naabrusse määratu Tuileries’ palee ning Seine’i äärde pika tiibehitise, mis seda Louvre’iga ühendaks, kuid suurtest plaanidest täitus vaid osa. Järgmised kuningad jätkasid Louvre’i täienduste ja juurdeehitustega, kuid Päikesekuningale sellest ei piisanud.

      Louvre’i päästsid Pariisi turunaised

      Päikesekuningas Louis XIV laskis endale ja oma tuhandetest inimestest koosnevale õukonnale ehitada Versailles’sse vägeva palee ning kolis 1678. aastal sinna. Kuningas oli läinud, kuid kuninglik kunstikollektsioon jäi Louvre’i. Asjatundjate väitel valitses kogus tollal tõeline kaos. Ometi hakkas Kuninglik Maali- ja Skulptuuriakadeemia alates 1699. aastast korraldama lossis iga-aastasi näitusi, kuhu jätkus külastajaid ja ka kriitikuid. 1758 hakkas Denis Diderot kirjutama elavaid ja kirglikke kunstiülevaateid ning tegi seda aastakümneid. Kuningliku palee muutumine kunstimuuseumiks oli alanud.

      Tegelikult oli Louvre 18. sajandi keskel päris hullus seisus – hüljatud, lõpetamata, imelise lossi lagunevad saalid hoolimatute inimeste meelevallas. Kuni kuningas Louis XV otsustas lõpuks oma residentsi taastada ning ehitada juurde ruumid, kus rahvas tema kunstikogu vaadata saaks. Kuid aastal 1765, kui säärane otsus sündis, oli kuninglik kassa sama hästi kui tühi. Midagi märkimisväärset ei jõutudki Louvre’i restaureerimiseks ära teha, enne jõudsid kohale Suure Prantsuse revolutsiooni maavärin ja hiidlaine. Võiks öelda, et Louvre’i päästsid Pariisi turunaised. Täis püha viha kuninganna Marie-Antoinette’i vastu, marssisid nad 6. oktoobril 1789 ühel rindel Versailles’sse ja sundisid kuningliku perekonna Pariisi tagasi tulema.

      Ja see oli Napoleon, kes pärast tormilisi revolutsiooniaastaid Louvre’i taastamise ja ümberehitamise ette võttis. Arhitektid Percier ja Fontaine kavandasid palee põhjatiiva, mis sai valmis aastal 1852, juba Napoleon III ajal. Üks katsumus tuli siiski veel: Tuileries’ tulekahju aastal 1871. Varsti pärast seda nägi hiiglaslik Louvre’i palee välja peaaegu samasugune nagu tänapäeval – võimas loss, mida ehivad lugematud kolonnaadid, arkaadid, raidkujud, kaunistatud viilud ja kaarduvad katused.

      Charles Targast François Mitterrand’ni

      Kuidas aga tekkis too imeteldav Louvre’i kunstikogu? Prantsusmaa kuningad armastasid kuulsate ja hinnaliste kunstiteostega uhkeldada, nii lihtne see vastus ongi. Arvatakse, et kõik sai alguse juba 14. sajandil Charles Targa väärtuslike vanade käsikirjade kogust. Järgmine kunsti armastav monarh oli 16. sajandil François I. Just tema lõi tuumiku, millest on välja kasvanud üks maailma suuremaid ja tuntumaid kunstikogusid.

      Ka Louis’d – XIII ja XIV – täiendasid kollektsiooni tublisti ning pärast revolutsiooni, 10. augustil 1793, avati Louvre’i kunstigalerii kõigile. Hiigellossist sai muuseum.

      Maalid olid