Aja jälg kivis. Ameerika Ühendriigid. Helgi Erilaid

Читать онлайн.
Название Aja jälg kivis. Ameerika Ühendriigid
Автор произведения Helgi Erilaid
Жанр Книги о Путешествиях
Серия
Издательство Книги о Путешествиях
Год выпуска 2016
isbn 9789949549368



Скачать книгу

      Suur unelmate maa

      Võiks küsida, miks kannab Ameerika manner Amerigo Vespucci järgi pandud nime, ehkki selle avastas Kolumbus.

      Genuas sündinud ja portugallaste ning hispaanlaste abiga avastusretki ette võtnud Christopher Kolumbus otsis lühimat teed Indiasse ja uskus elu lõpuni, et just sinna ta oligi jõudnud.

      Samal ajal, päris 15. sajandi lõpul, purjetas teisele poole Atlandit ka Firenzest pärit meresõitja Amerigo Vespucci, kes uskus, et on leidnud uue mandri, mille ta nimetas Uueks Maailmaks. 1507. aastal koostas Saksa kartograaf Martin Waldseemüller väikese maailma kaardi, millel Uus Maailm kandis esmakordselt Amerigo Vespucci eesnimest tuletatud nime – Ameerika.

      Aga sellele Euroopa jaoks uuele mandrile olid juba ligi 15 000 aastat tagasi Aasiast sisse rännanud paleo-indiaanlased ning seal pika aja jooksul lugematuteks hõimudeks jagunenud. Keskaegses Euroopas seda ei teatud. Ei teatud ka seda, et esimeste eurooplastena olid juba mitu sajandit tagasi Ameerika mandrile jõudnud normannid. Just seepärast räägitaksegi Christopher Kolumbusest kui Ameerika taasavastajast.

      Kohale purjetanud taasavastajad leidsid uuelt mandrilt oma traditsioonide ning uskumuste järgi elavad põlisrahvad, kes kutsumata külaliste üle kaugeltki õnnelikud ei olnud. Indiaani sõjad praegustel USA aladel kestsid ligi kaks ja pool sajandit, kuid vaprate põlisrahvaste jaoks oli see lootusetu võitlus. Valgete meeste veresaunast pääsenud sunniti oma põlistelt maadelt reservaatidesse ümber asuma.

      Kusagil pole mainitud, et praegustele Ameerika Ühendriikide aladele oleks põlisrahvastest aja kiviseid jälgi jäänud. Märke Ameerika vanadest kõrgkultuuridest on leitud vaid Lõuna- ja Kesk-Ameerikast ning Mehhikost. Uues Maailmas hakkasid vanast Euroopast saabunud kolonistid uut elu ehitama, mis esmalt toetus saabujate kodumandri kultuurile, traditsioonidele ja saavutustele.

      4. juulil 1776 võttis teine kontinentaalkongress vastu Ameerika Ühendriikide (praegu Ameerika) iseseisvusdeklaratsiooni.

      4. juulil 2015 sai USA ametlikult 239 aastat vanaks.

      Uue Maailma ajalugu on vana Euroopaga võrreldes hoopis kõhnem ja siinsed kivised aja jäljed hoopis nooremad. Aga ei saa öelda, et neid vähe oleks, tegemist on ju Ameerikaga.

      48 osariiki põhiterritooriumil, lisaks Alaska ja Havai ning Columbia föderaalringkond.

      9,83 miljonit ruutkilomeetrit ning 317 miljonit inimest. See maa on igas mõttes SUUR.

      Ka aja jälgi on siin lõpmata suur hulk, nii et oligi paras julgustükk püüda neid ühte raamatusse koguda. Ameerikast on ju lugematul hulgal raamatuid kirjutatud, meie meelelahutus on tulvil selle maa filme ja telesarju, Ameerikat teavad ja tunnevad kõik – mida uut sellest paigast veel jutustada saaks? Uuega olekski keeruline, aga vanaga?

      Aja jälgede jutustatud ajalugu, valitud paigad, mis kas või osaliselt on seotud meilegi tuttavate inimeste ja nende saatustega – seda võib heatahtlik lugeja siit leida.

      Üllatusterohket reisi!

      Helgi Erilaid

      Washington

      Kapitoolium

      Esimese eurooplasena purjetas mööda laia Potomaci jõge üles Hispaania admiral Pedro Menéndez, kes jõudis vaid mõnekümne kilomeetri kaugusele praegusest Washingtonist. Aasta oli siis 1571.

      Suurbritannias valitses noil aegadel protestantlik anglikaani kirik ja esimene Baltimore’i parun George Calvert, andunud katoliiklane, oli saanud kuningas Charles I loa rajada Potomaci jõest põhja ja ida poole koloonia kodumaal tagakiusatud katoliiklaste jaoks. Ameerika mandri idarannikule rajatud koloonia sai nimeks Maryland.

      Kaugelt mere tagant saabunud rikkad džentelmenid rajasid Potomaci kallastele oma istandusi, mis levisid üha kaugemale sisemaale, ja Ameerika põlisrahvas, indiaani hõimud, oli sunnitud selle progressi teelt taganema.

      17. sajandi jooksul kiiresti levivad tubakaistandused ning hordide viisi Aafrikast pärit tumedanahalisi orje – see oli aristokraatlike suurmaaomanike edu pant nii Marylandis kui ka Virginias. Kõrgseltskond viitis oma päevi jahti pidades ja ratsutades. Naaberistandus võis olla kümnete kilomeetrite kaugusel, aga ega rikkal härrasrahval polnudki midagi muud teha kui üksteisele külla sõita ja päevade kaupa pidutseda. Oli ju piisavalt orje, keda istandustes tööle panna. Külalised olid naabrite juures alati teretulnud ning härrasmehelikku ajaviidet leidus küllaga – ratsavõistlused, jahid, tantsuõhtud ja aiapeod.

      Veetlev laiskelu suure rikka maa pinnal, mida täiendasid inglaslik kombekus ja range rõivaetikett. Suured heledad, kõrgete sammaste, avarate rõdude ja lameda katusega koloniaalstiilis häärberid, ratsahobused ja kalessid, krinoliinkleidid, vaikselt liikuvad mustad teenrid. Säärane idüll valitses maaelus päris kaua, ka 18. sajandil. Ning purunes siis, kui Ameerikas algas põhja- ja lõunaosariikide vahel suur kodusõda.

      Esimene president ja tüütu L’Enfant

      George Washington oli jõuka Virginia maa-aadliku vanim poeg. Tema poolvennal Lawrence’il oli Potomaci ääres suur istandus ning aastal 1743, pärast isa surma, läks 11-aastane George venna juurde elama. Kui Lawrence kümmekond aastat hiljem tuberkuloosi suri, päris George tema mõisa Mount Vernonis.

      Noormees sattus esmakordselt lahingutesse 22-aastasena, kui prantslased Virginia osariiki ründasid. Elu karmid õppetunnid tegid läbematust ja ninakast noorohvitserist vaid ühe aastaga täiskasvanud ning asjaliku sõjamehe ja väejuhi. Seda oli ka vaja, sest suur iseseisvussõda Briti vägede vastu oli alanud. Ajaloost on teada, kuidas see lõppes.

      4. juulil 1776 võttis teine kontinentaalkongress vastu Ameerika iseseisvusdeklaratsiooni. 1783. aastal tunnustas Pariisi rahuleping Ameerikas asuvate endiste Briti kolooniate iseseisvust.

      1787. aastal juhtis George Washington konstitutsiooni-läbirääkimisi Philadelphias ja pärast uue konstitutsiooni vastuvõtmist 1789 valiti Washington üksmeelselt Ameerika Ühendriikide esimeseks presidendiks. Seda ametit pidas ta kaheksa aastat.

      Aastal 1790 kirjutas president alla kongressi aktile selle kohta, et föderaalvalitsuse residentsi paigaks saab piirkond Potomaci jõe ääres, mille suurus ei tohi olla rohkem kui kümme ruutmiili. Seni oli kontinentaalkongress pidanud oma istungeid rändrahva kombel erinevates paikades ja oli selge, et riigi seadusandlikul kogul peab olema üks kindel koht, kus ta oma tööd saaks teha.

      President Washington käis ja uuris Potomaci erinevaid piirkondi ning tegi 1791. aasta jaanuaris otsuse – ehitada riigi pealinn Virginia osariiki väikesest Alexandria linnast põhja poole. Uue pealinna plaanide koostamiseks pandi ametisse kolmest liikmest koosnev valitsuskomisjon, kes palkas selle töö jaoks prantsuse päritolu arhitekti Pierre Charles L’Enfanti.

      Ümberkaudsed maaomanikud tegid suured silmad, kui L’Enfant oma plaanidega välja tuli. Tänavad 30–40 meetrit laiad, avenüüd rohkem kui 50 meetrit laiad, üks suur avenüü aga ligi 140 meetrit lai ja peaaegu kaks kilomeetrit pikk! Kui palju see hull prantslane kallist maad kulutada mõtleb?

      Siinne rahvas polnud harjunud suursuguste Euroopa residentside, kas või Versailles’i mõõtmetega, kuigi maast Ameerikas tõepoolest puudust ei olnud. Tohutu ehitusplatsi alla jäänud maa hind maksti aja jooksul selle endistele omanikele välja. Kuid L’Enfantil olid selle suurejoonelise linnaplaani loomise ajal ilmselt tõesti Versailles’i avarad pargid meeles. Linna tänavate ja avenüüde võrgustikku elustasid baroksed diagonaalid, valitsushooned olid kavandatud muruplatside, aedade, puiesteede ja jalgteede vahele. Ja L’Enfanti sõnade järgi oli siin pjedestaal, mis ootas monumenti.

      Pjedestaal oli tõepoolest olemas – linna idaosas olev küngas Jenkins Hill. Siia planeeris L’Enfant Ameerika Ühendriikide tähtsaima hoone, Kongressi, kus pidid oma tööd tegema nii Senat kui ka Esindajatekoda. Kongressi ning presidendi asukohta, Valget Maja, pidi ühendama enam kui 50 meetri laiune tänav, hilisem Pennsylvania avenüü. Nood kaks olid loomulikult tähtsaimad ehitised riigi pealinnas, mis sai oma nime esimese presidendi George Washingtoni järgi.

      L’Enfanti suurejooneline linnaplaan tekitas aga tohutult vaidlusi ja suurt pahameelt oma valdustest kümne küünega kinni hoidvate suurmaaomanike seas. Üks neist, piirkonna jõukaim mees lord Duddington oli just hakanud endale uut