Aja jälg kivis. Itaalia. Helgi Erilaid

Ma ei mäleta täpselt, oli see nüüd Vatikani muuseumis või mujal Vatikani ruumides, kus seinal rippus paar väga ootamatut ja toredat sketši tundmatust paavstist, kes on kahe käega tõstnud kõrgele oma piduliku rüü, paljastades sääred ja sandaalides jalad, ning kiirustab, kõrge paavstimüts viltu peas, mööda koridori edasi. Sellised pildid aitavad ehk elustada kujutlust Passettost, 800 meetri pikkusest käigust, mis viib Vatikanist Sant’Angelo kindlusse.

      Mõne paavsti on käik tõesti ka päästnud. On teada, et toosama Aleksander VI, kes galerii valmis laskis ehitada, pidi paar aastat hiljem, aastal 1494, kiiruga Vatikanist varju minema, sest prantslaste väed olid linna tunginud. Sama lugu kordus paavst Clemens VIIga aastal 1527, kui Charles V palgasõdurid ligi aasta Roomas märatsesid. Paavst Clemensil läinud päris kiireks, sest võitlus tema šveitsi kaardiväelastest ihukaitsjate ja sõdurite vahel käinud juba Peetri kiriku treppidel.

      Aastast 1845 on säilinud Giuseppe Gioachino Belli värsid, millel nimeks „Sant’Angelo kindluse Passetto”. Need värsid ütlevad vabas vormis tõlgituna järgmist. Tahaksid sa teada, mis kummaline koridor viib Peetri kirikust kindlusse, kus õhk on värskem? Võin sulle öelda: kõige kõrgem ja püham siin maa peal, siis teadagi paavst, hoiab seda endale juhuks, kui tal peaks tekkima soov peitust mängida. Kindluses võib püha isa end hästi tunda: ühelt poolt kaitseb teda veinikeldri hooldaja, teiselt kokk. Ning valge ja kollase lipu alt – selline oli noil aegadel kindluse kohal lehvinud Vatikani lipp – võib ta kergesti jagada nii õnnistusi kui ka kahuripauke.

      Sellised lood on siis Sant’Angelo kindlust ja Vatikani ühendava pika käigu, Passettoga.

      Tohutu tume ingel Rooma kohal, kas kaitseb või ähvardab?

      Paavst Leo X laskis Sant’Angelo kindluse kabeli kaunistamiseks luua imeilusa madonnakuju. Selle raius marmorist Michelangelo õpilane Raffaello da Montelupo. Nagu ka ingli ümara hiigelkindluse katuselt tõusva kõrge massiivse kesktorni tippu, üles Rooma kohale. Raffaello 1536. aastal loodud kivist peaingel Miikael hoidis käes mõõka, tema tiivad olid tagasihoidlikult seljal ning ilme väärikas.

      Paavst Paulus III tegi Raffaello da Montelupole ülesandeks raiuda marmorist veel 12 inglikuju, mis pidid keiser Hadrianuse ajal ehitatud silda kaunistama. See sild viib üle Tiberi jõe otse Sant’Angelo kindluse juurde. Silla nimi on aegade jooksul muutunud, nüüd on see Püha Ingli sild – Ponte Sant’Angelo. Raffaello da Montelupo sillapostidel seisnud inglid asendati paavst Clemens IX tahtel 1669. aastal uutega. Nende looja oli Gian Lorenzo Bernini.

      Raffaello peaingel Miikael Castel Sant’Angelo tipus sai kannatada ja seisab nüüd kindluse siseõuel. Üleval linna kohal aga laiutab tiibu uus, aja jooksul ähvardavalt tumedaks tõmbunud hiiglaslik pronksist peaingel. Just sellisena, nagu teda oli kirjeldatud iidses legendis. Uue ingli valmistas flaamlasest skulptor ja arhitekt Peter Anton von Verschaffelt ning ta asetati oma kohale aastal 1753.

      Vägev peaingel seisab praeguseni seal kõrguses, tohutud sulgjad pronkstiivad ähvardavalt, aga võib-olla hoopis kaitsvalt laiali, paremas käes pea kohale tõstetud mõõk, vasakus mõõgatupp. Võiks arvata, et kohe pistab ta mõõga tuppe ning rahu on taas maa peal ja Igavene Linn inglite kaitse all.

      Tohutu suur, tume ingel määratu kivikindluse tipus tundub hirmuäratav ja samas ilus, eriti siis, kui Roomale laskub hämarus. Ta tõmbab sind ligi maagilise jõuga ja sunnib ennast vaatama. Kas ta kaitseb või ähvardab? Milline on tema sõnum? Inglid on ju sõnumitoojad.

      Hauakamber, kindlus, vangla ja pelgupaik

      Pimedal keskajal olnud Sant’Angelo kindluse elu sama segane ja rahutu kui Igavese Linna oma. Pikki sajandeid asus selles kivikolossis vangla. Küllap kadus lootus nende inimeste südamest, kelle taga sulgusid rasked uksed. Kuus aastat peeti siin vangistuses Giordano Brunot. Siin kandsid oma karistust Benvenuto Cellini, Stefano Porcari ja isegi tulevane paavst Paulus III. Hukkamised viidi läbi väikeses siseõues.

      Kui aga paavst oli sunnitud oma rüü hõlmad pihku haarama ning läbi Passetto Vatikani hiilgusest Sant’Angelosse põgenema, ootasid teda siin väärilised ruumid, kus elada ja olla. Paavst Clemens VII vannituba asub kauni poolkaarekujulise võlvi all, seinad üleni maalide ja mosaiikidega ehitud. Kontrastiks koledatele kivistele vangikongidele kaunistavad paavsti eluruume tolle aja paremate kunstnike Michelangelo, Raffaello da Montelupo, Donato Bramante ja teiste meistrite tööd.

      Sa astud mööda laia silda. Gian Lorenzo Bernini 12 uhket valget inglit valvavad iga su sammu roheka Tiberi kohal. Ümar, kõrge kesktorniga Sant’Angelo kindlus seisab su ees kui mägi, tohutu tume ingel kõige kõrgemas tipus. Ümarat kindlust piirab sakilise äärega nelinurkne müür, võimsad kaheksanurksed tornid igas nurgas. Püha Matteuse, Püha Johannese, Püha Markuse ja Püha Luukase tornid. Hauakamber, kindlus, vangla ja paavsti pelgupaik. Praegu on siin tervelt viis korrust muuseumi. Esimeselt tõuseb too kuulus pikk keerlev kaldtee, fantastiline Rooma ajastu konstruktsioon.

      Teine korrus on vanglakorrus oma kiviste käikude, kohutavate kongide ja piinamisruumidega. Siin on olnud ka hoiuruumid vilja ja õli jaoks. Kolmas korrus avaneb kindluse kahte suurde siseõue. Neljas on paavsti korrus. Siin on Bramante valmistatud Julius II rõdu, paavsti imeliste freskodega ruumid ja väärisesemete saal. Viiendal ja viimasel korrusel laiub suur avatud terrass ning otse selle kohal sirutab tohutu peaingel Miikael oma pronkstiibu.

      Muide, Dan Browni „Inglitest ja deemonitest” võib ju arvata mitut moodi, kuid Rooma oma väljakute, purskkaevude, kirikute, Peetri kiriku ja Sant’Angelo kindlusega on selles loos õige. Kõik need paigad näevad välja nii, nagu autor on neid kujutanud.

      Iidne, hiiglaslik, tume ja ajaloosaladusi täis, selline on Hadrianuse mausoleum – Castel Sant’Angelo. Inglite valve all.

      Lood Bernini purskkaevudest

      Oli 1960. aasta algus. Mustas kleidis, mis rohkem paljastas kui kattis, kahlas pikkade blondide juustega näitlejatar Anita Ekberg Rooma Fontana di Trevis, tehes selle Fellini „Magusa elu” stseeniga Trevi purskkaevu üle ilma kuulsaks. Rooma paljude purskkaevude hulgast üks kuulsamaid oli see nagunii.