Aja jälg kivis. Itaalia. Helgi Erilaid

meist kaitseingel, kellele on antud kindlad ülesanded? Nagu ka õiglust jagavatele kättemaksuinglitele. Kristluses on inglite vastandiks deemonid, kes ei too taevalikke sõnumeid, vaid levitavad saatanlikke valesid, ajavad nõrgad inimolendid segadusse ning mürgitavad nende hinge kahtlustega.

      Inglid olevat alati kohal, kui on sündimas midagi suurt. Kui sa neisse usud, olevat sul võimalus isegi nendega suhelda.

      Ingleid on nii ammustes lugudes kui ka kunstis kujutatud meestena. Ju siis usuti, et nii siin kui ka teises ilmas saadavad ikka mehed korda suuri tegusid.

      Elus on hulk seletamatuid seiku: kummalisi juhuseid, saladuslikke kokkusattumisi, imepäraseid pääsemisi, õnnelikke õnnetusi. Võib-olla on nende puhul mängus meie kaitseinglid?

      Igavest Linna kaitsevad inglid küll – nii linnas kui ka selle kohal sirutavad nad oma kiviseid tiibu. Kõige vägevamana paistab nende seast silma peaingel Miikael, kes seisab vana Püha Ingli kindluse – Castel Sant’Angelo – tipus kõrgel linna kohal. Kindlusel on teinegi nimi: Hadrianuse mausoleum.

      Habemik väejuht, kes kirjutas värsse

      Publius Aelius Traianus Hadrianus oli Rooma imperaator aastail 117–138. Tema päritolu ja keisriks saamise lugu on huvitav ja keeruline.

      Hadrianuse isa oli Rooma senaator Publius Aelius Hadrianus Afer, keiser Traianuse nõbu. Keiser Nerval, kes valitses aastail 96–98, ei olnud lapsi ja pärast tema surma sai keisriks tema adopteeritud poeg Traianus (valitsemisaastad 98–117). Ka viimasel polnud lapsi ning keisriks sai tema adopteeritud poeg Hadrianus (valitsemisaastad 117–138), kel oli samuti kaks adopteeritud poega. Ühest neist, Antoninus Piusist, sai järgmine keiser (valitsemisaastad 138–161). Hadrianuse vanemad lahkusid siitilmast varkult ning nooruki arengu ja õpingute eest kandis hoolt Traianus. Noorest Hadrianusest kasvas tubli sõjamees ja sõdadest Rooma impeeriumis juba puudust ei tuntud.

      On erinevaid oletusi, kas Traianus määras surivoodil ise oma järglaseks Hadrianuse või sündis määrus pärast keisri surma, kuid igatahes nii see läks. Hadrianusest sai Rooma keiser. Oma kõrgel postil üritas ta tohutu impeeriumi rahututes provintsides tekkinud kokkupõrkeid läbirääkimiste teel lahendada, kuid Bar Kochba ülestõusu mahasurumine Juudamaal kasvas ikkagi rängaks sõjaks, milles Rooma leegionid hulga mehi kaotasid. Hadrianus püüdis ka impeeriumi piire kindlustada – sellest jutustavad tänaseni massiivse Hadrianuse müüri varemed Põhja-Inglismaal.

      Vägevast väejuhist keisril oli ka pehmem pool, ta kirjutas ladina- ja kreekakeelseid värsse, armastas kunsti ja arhitektuuri. Rooma lähedal Tivolis on siiani märke tema kaunist villast ja aedadest. Tema ajal ehitati uuesti üles tulekahjus maha põlenud vägev Rooma Panteon.

      Kui seni olid Rooma keisrid alati sileda lõuaga olnud, siis kõik skulptorid on kujutanud Hadrianust habemega. Habemik Hadrianus oli humanist, kes armastas ja austas Kreeka hellenismiajastut. Ta külastas sageli Kreekat ja kohtus ühel reisil kauni kreeka nooruki Antinousega, kes olnud tollal 13–14 aastat vana. Antinousest sai Hadrianuse eromenos – armastatu. Antinouse kohta on teada vähe. Ta saatis Hadrianust reisidel ja uppus 130. aasta oktoobris Niiluse jõkke. Keiser Hadrianus oli murest tõeliselt murtud ja püüdis oma armastatu mälestust igal võimalikul moel jäädvustada. Ta pani linnadele lahkunu nime, laskis vermida tema pildiga medaleid, püstitada Rooma riigis kõikjale tema kujusid. Lõpuks kuulutas ta Antinouse jumalaks, kelle auks tuli ehitada templeid. Niimoodi elab too kaunis olend tänase päevani Vatikani, Rooma, Tivoli, Louvre’i, Berliini ja Ateena kunstikogudes.

      Oma viimased eluaastad veetis Hadrianus Roomas ja mitmed allikad väidavad, et need olid rasked ja õnnetud. Keiser olnud väga haige ja üritanud isegi enesetappu. Hadrianuse surmaaeg on teada – 10. juuli 138. aasta –, kuid tema rännakud ei olnud veel lõppenud. Esmalt maeti keiser tema villa lähedale Baiaes, sealt viidi ta põrm Rooma ning maeti Domitia aedadesse juba peaaegu valminud mausoleumi lähedusse. Aastal 139 lõpetati Hadrianuse mausoleumi ehitus ja urn tema tuhaga paigutati sinna.

      Sellise mehe auks seisabki Tiberi paremal kaldal vägev mausoleum, hilisem Castel Sant’Angelo.

      Leegitseva mõõgaga ingel

      Aastal 139 kujutas Hadrianuse mausoleum enesest suurt ja massiivset kivisilindrit. Urnid imperaatori ja tema lähedaste tuhaga asetati sügavale hoone sisemusse ning sealsamas leidsid pärast surma koha ka järgmised Rooma impeeriumi keisrid, viimasena tõenäoliselt Caracalla aastal 217.

      Mausoleumi ehitusel olid ilmselt eeskujuks iidsete kreeka valitsejate hauakambrid. Suure ümara hoone läbimõõt oli 64 meetrit, kõrgus 21 meetrit. Seda ümbritsesid raidkujud ning ringikujulisel katusel seisid nelja hobusega sõjarakend ja Hadrianuse kuju. Ehitust piiraval kaitsevallil kasvasid küpressid, kaitsepiiret ehtisid pronksist paabulinnud. Trummiks kutsutud hoone välismüüri liigendasid korrapärased poolsambad. Hilisematel aegadel piirati monument marmoriga kaetud nelinurkse kaitsevalliga, mis oli 15 meetrit kõrge ja mille külgede pikkus küündis 90 meetrini. Määratus ümaras hoones viis üles spiraalikujuline võlvitud kaldtee, mille valgest mosaiikpõrandast on jälgi veel praegugi. Seinu katsid kolme meetri kõrgused marmorplaadid.

      Aastail 270–275, kui valitses keiser Aurelianus, läks elu Rooma impeeriumis järjest keerulisemaks – kodusõjad, provintside rahutused ja barbarite sissetungid muutusid lausa igapäevasteks. Igavest Linna oli vaja kaitsta ja Hadrianuse mausoleumi vägev kivine trumm ehitati ümber kindluseks.

      Aurelianusel läkski korda riik mõneks ajaks ühtsemaks muuta, kuid langus oli alanud, barbaritest ründajad hõivasid Rooma ning rüüstasid ja lõhkusid kõik, mis ette jäi. Kindluseks muudetud Hadrianuse mausoleumi ootas sama saatus. Pühaks peetud urnid lõhuti, pronksist ja marmorist kujud heideti müüridelt alla.

      On’s järgnev nüüd müüt või legend, kes oskab öelda. 590. aastatel tabas Roomat hull katkuepideemia ja taevastelt jõududelt abi palumiseks korraldanud paavst Gregorius Suur piduliku protsessiooni. Kui rongkäik kindluseks muudetud Hadrianuse mausoleumi juurde jõudnud, ilmunud rahvahulga kohale taevasse ingel, kes pistnud oma leegitseva mõõga tuppe – liigutus, mis pidi tähendama jumala andeksandmist. Sellest peale kutsutaksegi kindlust Püha Ingli nimega – Castel Sant’Angelo.

      Salakäik Vatikani müüris

      Rooma oli sajandeid kiriku- ehk paavstiriigi pealinn. Nende sajandite jooksul paavsti võim kord tugevnes, kord nõrgenes, kuni 15. ja 16. sajandi vahetusel sai sellest majanduslikult päris mahajäänud linnast renessansi – taassünni – keskus. Kuid paavstid valitsesid ikka kõige, ka kunstielu üle ning ilma nende teadmise ja nõusolekuta ei loodud Roomas ühtki suuremat kunstiteost. Vaid paavst otsustas, mis on ilus, õige ja vajalik. Ehitiste puhul asetati esikohale ikka kirikud ja kabelid ning paavstide hauamonumendid.

      Arhitekt ja maalikunstnik Giorgio Vasari on 16. sajandil kirjutanud: „Selleks, et kristlastele kirikuid ehitada, ei hävitatud vaid kunagiste ebajumalate templeid. Püha Peetruse basiilika kaunistamiseks võeti kasutusele isegi Hadrianuse mausoleumi, praeguse Sant’Angelo kindluse kivisambad. Nagu ka palju muud, millest praegu on järel vaid riismed.”

      Sant’Angelo kindluse tohutut kivitrummi ei suutnud Roomas pikalt kestnud rasked ja armetud ajad siiski varemeiks muuta. Hirmuäratavalt vägeva, suure ja tumedana seisis see Vatikani lähedal ka siis, kui Michelangelo esimest korda rüüstatud Igavest Linna nägi. Aegade jooksul on selgunud, et seda kindlust oli paavstidel vägagi vaja.

      Igaüks, kes Tiberi läänekaldal seisva Sant’Angelo juurest Vatikani sammub, paneb kindlasti tähele tänava ääres kulgevat pikka ja kõrget müüri. See näib tavalise sakilise äärega linnamüürina. Vaevalt oskab keegi kujutleda, et müüri sees on pikk, kitsas, võlvitud galerii, mis viib Vatikanist otse Sant’Angelo kindlusse. Roomlased kutsuvad seda käiku nimega Passetto, mis tähendabki väikest käiku.

      Esimese kaitsemüüri ehitas siia idagootide kuningas Totila juba 6. sajandil. Sellest on tänaseks järel üksikud kivid. Ka paavst Leo III käsul 7. sajandil rajatud kaitsevall ei püsinud kaua. Aastal 846 rüüstasid saratseenid Vatikani ja viisid kaasa tollase Peetri kiriku aarded. Tõkestamaks uusi sarnaseid rünnakuid, laskis paavst Leo IV ümbritseda 850. aastatel Vatikani müüridega. Nende pikkus