Aja jälg kivis. Itaalia. Helgi Erilaid

Читать онлайн.
Название Aja jälg kivis. Itaalia
Автор произведения Helgi Erilaid
Жанр Книги о Путешествиях
Серия
Издательство Книги о Путешествиях
Год выпуска 2016
isbn 9789949549320



Скачать книгу

Colosseum veel püsib ja püsib ka Igavene Linn Rooma. Ehk annab see maailmale lootust.

      Vatikan ja San Pietro

      Kapernauma kalur Siimon, kellest pärast ristimist sai Peetrus, oli Jeesus Kristuse esimene jünger ja apostel. Koos apostel Paulusega tuli Peetrus impeeriumi pealinna Rooma ristiusku levitama. Seda vahetult pärast uue ajaarvamise algust, kui Roomas jälitati, kiusati taga ja hukati kristlasi, sest ülikutel polnud hoopiski vaja kristlaste jutlustatud kõigi inimeste võrdsust ühe jumala ees. Pigem heideti sellised jutlustajad rahva rõõmuks tsirkuseareenil näljaste lõvide ette.

      Aastal 65 korraldati üks selline vaatemäng paigas nimega Circo Vaticano. On arvatud, et just seal leidis tagurpidi pööratud ristil oma maise lõpu apostel Peetrus, keda katoliku kirik peab esimeseks Rooma piiskopiks ja Kristuse asemikuks maa peal. Peetruse surnukeha maeti tsirkuseareeni müüride taha Vatikani künkale. Sada aastat hiljem püstitati talle samasse paika väike monument ja aastal 315 käskis Rooma esimene kristlik keiser Constantinus I ehitada apostli haua kohale kiriku. Esimene Peetri kirik sai valmis keiser Constantinus I poja Constantinus II valitsemisajal aastal 349.

      Kuid suurt ja kunagi nii vägevat Rooma impeeriumi polnud enam kauaks. Tulid ajad, mil ligi tuhandeaastane ristiusu pealinn kaotas kogu oma au ja hiilguse.

      Praegusest Vatikanist oli siiski juba üht-teist olemas, näiteks Peetri kirik ning 1280. aastal rajatud kindlus. Paar sajandit hiljem ehitati viimane ümber vararenessanslikuks lossiks, mis kannab nime Appartamento Borgia. Tohutu Sixtuse kabel ehitati aastatel 1473–1481, paavst Sixtus IV ajal. Lateraani palee, mis oli juba keiser Constantinus Suure, esimese kristliku Rooma imperaatori aegadest peale olnud paavstide elukoht, oli kahjuks sama hästi kui hävinud, ning aastal 1377. ehitati Tiberi jõe paremale kaldale Vatikani mäele paavstiloss.

      Mitmesuguste ehitiste ühtseks linnriigiks ühendamiseni kulus veel tükk aega. Küll oli iidsetest aegadest Kesk-Itaalias olnud kirikuriik, mille tekke ajendiks oli juba 4. sajandil paavsti maavaldus, mis üha suurenes ning saigi aluseks Rooma paavsti teokraatlikule riigile. See riik oli oma tõusude ja langustega olemas rohkem kui tuhat aastat, ajavahemikus 756–1870. Kirikuriigi pealinn oli muidugi Rooma.

      Maailma väikseim ja rikkaim riik

      Kui Napoleon III vallutas 1870. aastatel Itaalia, olid paavsti šveitsi kaardiväelased ainsad, kes püüdsid prantslastele Roomas vastu astuda. Kuid pärast prantslaste lüüasaamist sõjas Saksamaaga vallutasid Itaalia väed Rooma ning rahvahääletuse tulemusel ühendati kirikuriik Itaalia kuningriigiga, mida šveitsi kaardiväelased ja paavst keeldusid tunnustamast. Alles 1920. aastatel taastas diktaator Benito Mussolini paavstiriigi sõltumatuse ja 1929. aastal loodi Lateraani kokkuleppe põhjal Vatikani riik kui iidse kirikuriigi järglane.

      Ajalooline Vatikan kui paik keset Roomat on aga sama vana kui Igavene Linn ning täis maailmakuulsat kunsti ja arhitektuuri. Michelangelo ja Raffael, Castiglione ja Cellini, Giuliano da Sangallo, Domenico Fontana jpt elasid ja töötasid Roomas ning suur osa nende loomingust on leidnud koha Vatikanis. Siin on paavsti residents ehk Vatikani palee, 60 000 käsikirjaga raamatukogu, Vatikani aiad. Siin elab katoliku maailma pühamatest püham esindaja, Rooma paavst, kes valitseb maailma väikseimat riiki, mida kohalik rahvas kutsub Stato della Citta del Vaticano’ks. Siin on tuhatkond elanikku, kuid tööpäeviti kasvab inimeste arv viiekordseks, sest Roomast tuleb hulk rahvast Vatikani tööle. Riigi pindala on 0,44 ruutkilomeetrit. Ametlik keel on ladina, kuid muidugi räägitakse siin itaalia keelt.

      Vatikani kauneimad missad ja muud usutseremooniad – aastasadu kordunud kostüümide ja muusikaga kombetalitused – toimuvad jõulude ning ülestõusmispühade ajal. Kaugeltki igal religioonil siin maa peal pole oma riiki, ent katoliku usul on. Kui aga arvestada rikkust ühe ruutmeetri kohta, on Vatikan tõenäoliselt rikkaim riik maailmas, sest kusagil mujal ei ole nii palju hindamatut kunsti.

      San Pietro linnulennult

      Otsekui mägi kerkib hämust Peetri kiriku kolossaalne kuppel. Marmorfassaad lõõskab pärastlõunapäikeses nagu tuli. Saja neljakümne pühaku, märtri ja ingli kujuga ehitud hiiglaslik rajatis on kahe jalgpalliväljaku laiune ja tervelt kuue pikkune. Basiilika päratu suurde sisemusse mahub enam kui 60 000 palvetajat.

      Uskumatul kombel ei vähenda isegi nii määratu ehitis tema ees laiuva piazza suurust. Keset tihedalt kokku surutud Roomat laiub Peetri väljak vapustavalt avarana. Basiilika ees ääristavad hiiglaslikku kiviovaali neljas kontsentrilises kaares paiknevad 284 sammast, mille kõrgus kauguse kasvades kahaneb. Säärane arhitektuuri silmapete süvendab veelgi suurejoonelist muljet, mille väljak inimestele jätab.

      Peetri kirik on kahtlemata Vatikani ajaloo kõige suursugusem kunstiteos. Esimene kirikuhoone kerkis apostel Peetruse haua kohale juba aastal 349. Selleks ajaks polnud Rooma impeeriumist enam suurt midagi järel. Peagi saabusid lääne- ja idagoodid, vandaalid ning algas Bütsantsi ajastu. Peetri kirik esialgu püsis ja tegutses, seal krooniti isegi mõned Euroopa valitsejad, kuid 14. sajandiks oli kirikuriigi süda peaaegu varemetes. Basiilika ümber rajatud mosaiikide, freskode ja skulptuuridega kaunistatud ristimiskabelite, kloostrite, hauakambrite ja kabelite kallal oli aeg teinud oma hävitustöö.

      Aastatel 1503–1513 valitses Roomat kunsti-huviline paavst Julius II. Tema ajal edenes kõvasti Vatikani kunstikogu rajamine. Paavst leidis ka, et Peetri kirik tuleb ümber ehitada. Plaanid tegi nimekas arhitekt Donato Bramante. Uus kirik pidi tulema hiilgav, elegantne ja tohutult suur. Nurgakivi pandi 18. aprillil 1506. aastal. Uus Püha Peetri kirik plaaniti rajada täpselt endise kohale, seepärast lammutati vana järk-järgult eest. Hävisid Rooma vanima ristiusu pühakoja sambad, bütsantsiaegsed mosaiigid ja Giotto kaunid freskod.

      Vana Paulus ja noor Michelangelo

      Hiigelkirikut ehitati ligi 150 aastat. Arhitekt Bramante tööd jätkas Giuliano da Sangallo – mees, kes oli seni rajanud vaid kindlusi ja kaitsemüüre, nii et tal polnud kuigivõrd aimu, milline üks pühamu peaks olema. Bramante lihtne, kreeka risti kujuline siseplaan oli puhtajooneline ja valgust täis, Sangallo kavandas aga kirikusse hulga kabeleid ja sambaid. Mulje jäi raske, täistuubitud ja maitsetu.

      Aastast 1520 oli Peetri kiriku peaarhitekt Giuliano vennapoeg Antonio da Sangallo Noorem. Pärast viimase surma nimetas paavst Paulus kiriku uueks arhitektiks ja töödejuhatajaks tollal juba 72aastase Michelangelo Buonarroti. Michelangelo protestis, et ta on liiga vana – kust võtab ta jõu, et ristikoguduse võimsaim kirik vundamendist üles ehitada? Paavst Paulus aga öelnud: „Mu poeg, sa oled alles nooruk. Kui saavutad minu auväärse ea, 78 aastat, alles siis tohid sa oma vanusest kõnelda.”

      Michelangelo tahtis Peetri kirikut päästa, kuigi tajus, et tema viimased aastad tulevad hoopis raskemad kui senine elu, mis polnud ka kaugeltki meelakkumine. Ometi võttis ta hiigeltöö vastu.

      Maailma silmis oli Michelangelo suur meister, talle tuli tellimusi Prantsuse kuningalt ja Türgi sultanilt ning Portugalist, Milanost ja kodulinnast Firenzest. Aga tema ehitas Peetri kirikut. Ise juba üle 80, asus ta kavandama kiriku kuplit. See oli raskeim töö kõigi nende aastate jooksul, mil ta oli marmorit raiunud, freskosid maalinud ja seda määratut kirikut ehitanud. Ta tahtis teha kupli, mis oleks väljastpoolt arhitektuur, seestpoolt skulptuur. Irving Stone on seda oma raamatus „Michelangelo. Agoonia ja ekstaas.” kirjeldanud nii: „Lõpuks see tuli, ta kujutluste looming, kõigi tema kunstide ühine produkt – vapustavalt suur, ent habras nagu linnumuna pesas, kõrgusse sööstev, lauldes taevasse pürgiv, härmavõrgust ehitatud. Looming, mis kandis pingutuseta ja musikaalselt oma 335jalalist kõrgust, pirnikujuline, nagu oli Medicite Madonna rind. Selletaolist kuplit ei olnud kusagil mujal. [-] Tal oli võimatu hinnata, kui kaua aega võtab kupli ehitamine kõigi selle akende, sammaste ja dekoratiivsete friisidega, kuid ta uskus, et saaks selle valmis kümne-kaheteistkümne aastaga. Keegi ei ela nii kaua!” Michelangelo tõepoolest ei elanud nii kaua, kuid tema imepärane kirikukuppel ehitati valmis. Michelangelo tööd jätkasid Giacomo Barozzi da Vignola, Pirro Ligorio, Giacomo della Porta ja teised, kes kõik jäid truuks tema ideedele. Paavst Paulus V ajal otsustati vana basiilika ladina risti kujuline põhiplaan taastada. Arhitekt Carlo Maderno lisas mõlemale küljele kolm kabelit, pikendas kiriku löövi praeguse fassaadi kauguseni ning, nagu asjatundjad märkisid, vähendas sellega Michelangelo imelise kupli visuaalset mõju, eelkõige kui Peetri väljakult vaadata.

      Pikkade sajandite jooksul oli siin kusagil