Aja jälg kivis. Itaalia. Helgi Erilaid

Читать онлайн.
Название Aja jälg kivis. Itaalia
Автор произведения Helgi Erilaid
Жанр Книги о Путешествиях
Серия
Издательство Книги о Путешествиях
Год выпуска 2016
isbn 9789949549320



Скачать книгу

Roomas polnud teist kohta, kus nii palju rahvast korraga kokku tulnuks, ning seda uskumatut kogemust taheti ikka ja jälle läbi elada.

      Seitsmekümne kuuest kaarjast sissekäigust kuus juhatas Rooma kõrgkihile mõeldud istmetele. Koridoride põrandad olid lihvitud travertiinist ja seinad Carrara marmorist. Iga võlvkaart ehtisid värvilised ornamendid ja kõikjale oli piserdatud lõhnavaid õlisid, et hajutada surma lehka. Kõigil Colosseumi kaarakendel seisid jumalate ja sangarite pronkskujud. Seinte äärde olid asetatud nelinurksed joogiveeanumad. Kitsastes lahtistes kanalites voolav vesi muutis koridorid jahedamaks.

      Colosseumi tribüünidel istuti vastavalt seisusele. Amfiteatri kõige kõrgematel ja kehvematel kohtadel istusid naised, neist allpool orjad, vabaks lastud mehed ja vaesed. Järgnev tasand oli sõduritele ja tavalistele linnakodanikele. Neist madalamal olid kõrgemate sõjaväelaste ja keskmiste ametnike kohad ning all, otse areeni ääres, istusid senaatorid oma külalistega. Naistest pääsesid parematele kohtadele vaid Vesta neitsid, kel oli loož otse areeni ääres. Kõige paremad kohad olid areeni keskosas paiknevas keisri loožis.

      Elu või surm

      Viiskümmend tuhat roomlast ootas enne etenduse algust vaikselt pidulikku hetke, mil puhuti pasunaid, kõlasid vesioreli helid ning purpuriga ehitud looži saabus keiser. Järgnes usurituaal ja kohe pärast seda tulid areenile gladiaatorid. Publik nõudis võidetule armuandmist või surma, kuid kõigi pilgud olid keisril. Tema otsustas. Kui valitseja pöial näitas ülespoole, kingiti võidetule elu, kuid sagedamini näitas see allapoole.

      Colosseumi avanud keiser Tituselt oodati vägevaid ja seninägematuid vaatemänge ning ta ei petnud rahva lootusi. Mängude kolmandal päeval täitus kogu areen veega ja juubelduste saatel leidis seal aset väikeste sõjalaevade merelahing.

      Aastasadu on ajaloolased ja arhitektid arutanud, kuidas see Colosseumis võimalik oli. Väljakaevamised on sellele küsimusele ühe võimaliku vastuse andnud. Arvatavasti juhiti vesi kohale lähedal asunud Aqua Claudia akveduktist, mis oli piisavalt suur, et areen ruttu veega täita. Kõige rohkem võis areenil olla meetrijagu vett, vastasel korral täitunuksid veega kõik areenialused ruumid. Nagu gladiaatorite võitlusi, peeti ka merelahinguid elu ja surma peale. Kõige krooniks lasti vette krokodillid.

      Laevalahingud areenil lõppesid siiski õige pea. Aasta pärast Colosseumi avapidustusi keiser Titus suri. Imperaatoriks sai tema vend Domitianus, kelle valitsemisajal ehitati Colosseum lõplikult valmis. Domitianus andis oma inseneridele käsu areenialust süvendada. Areenile vett juhtinud seadmed ohverdati maa-aluste käikude, tõstukite, luukide ja hooldusseadmete süsteemile, mis aitasid korraldada eriefektidega etendusi.

      Põrgu eeskoda

      Colosseumi all oli terve omaette maailm: lõvide, leopardide ja teiste metsloomade puurid, loomataltsutajate ruumid, relvaseppade töökohad, gladiaatorite käigud jpm. Kolm maa-alust korrust oli täis madalaid, kitsaid, kiviseid õhutamata ruume, kus sajad naised ja mehed päev päeva kõrval oma leiba teenisid, tehes kõik selleks, et etendused nende kohal laiuval hiigelsuurel areenil hästi õnnestuksid.

      Muidugi ei tea uurijad, milline see sünge maa-alune maailm täpselt välja nägi. Arvatakse, et kitsad käigud ja koridorid olid täis igasugu mehaanilisi seadmeid. Küllap oli seal päris hämar, sest valgust andsid õlilambid ja tõrvikud. Puised tõstmisagregaadid kriuksusid ja nagisesid, kiskjad möirgasid ning ülevalt areenilt kostis muidugi ka siia 50 000 inimese hüüdeid ja vigastatute karjeid. Areeni all olevat olnud kokku ligi kaks kilomeetrit tunneleid.

      Colosseumi ehitajate uhkuseks oli 32 seninägematut tõstemehhanismi, mis kiskjad ja gladiaatorid areenile toimetasid. Inimjõul töötav tõstuk asus ehitise maa-aluse osa keskel, selle vintside süsteemi töölepanekuks läks vaja 256 tugevat meest. Kolme-kümne kahest tõstepuurist käis iga päev läbi tuhandeid loomi. Nad aeti sinna mööda kitsaid tunneleid, kus ei saanud ringi pöörata. Puuri uks sulgus ja loomad tõsteti üles. Nad olid hirmul ja näljased ning liikusid äkilises eredas päikesepaistes vaistlikult areeni poole – kindlasse surma.

      End noil aegadel maailma valitsejaiks pidanud roomlased suutsid oma ülimuslikkust demonstreerida ka impeeriumi eri nurkadest kohale toodud eksootiliste loomadega. Siin oli kaelkirjakuid, leoparde, lõvisid, karusid, jaanalinde, jõehobusid, ninasarvikuid. Roomlased ei piirdunud ainult loomade puuridesse paneku ja vaatamisega, vaid ajasid nad ka areenile ja tapsid. See kuulus tollaste tavade juurde ja tähendas, et Rooma riik valitseb metsiku looduse üle. Loomade ohverdamine jumalatele kuulus ka usuliste rituaalide hulka.

      Ave, Caesar. Surmaminejad tervitavad sind!

      Mängud Colosseumi areenil muutusid üha uhkemaks, kuid keiser Domitianus ei olnud ikka rahul. Ta lasi rajada veel ühe uuendusliku ehitise, velaariumi, tohutu suure riidest varikatuse, mis kaitses publikut kuumadel päevadel päikese eest.

      Nagu kogu Colosseum, oli seegi tollase insenerikunsti meistritöö. Suurtest kangastest katus kinnitati köite abil amfiteatri kõrgeimat korrust ümbritseva 240 masti külge. Katuse tõstmine või allalaskmine käsivintside abil nõudis jällegi täiuslikku koordinatsiooni. Trummilöökide taktis liikus too imeasi aeglaselt oma kohale vähemalt tuhande mehe jõul.

      Ajaloolane Plinius on oma märkmetes maininud, et velaarium oli tehtud õhukesest siidist ja sellele oli tikitud kuldseid tähti, nii et päikese-valguses pidi see erakordselt kaunis olema. Varikatus kroonis kogu imelist ehitist – Rooma uhkus ja suurim vaatamisväärsus, Colosseum, oli lõpuks valmis saanud.

      Vaatemängud muutusid aga üha julmemaks ja verisemaks. Gladiaatorid olid Colosseumi superstaarid. Mängudeks tuli pidevalt uusi võitlejaid välja õpetada, mistõttu töötas Colosseumi juures neli gladiaatorite kooli. Ühes sellises õppis korraga paar tuhat impeeriumi eri paigust pärit orja või sõjavangi, kes moodustasid gladiaatorite enamiku.

      Parimatest gladiaatoritest peeti Roomas väga lugu, neid võis määratute summade eest müüa ja osta. Võitjatele anti medaleid ja loorberipärgi, kaotajaid ootas enamasti surm. On kindlaks tehtud, et Colosseumis hukkus vaatajate silme all ja nende meelelahutuseks ligi 700 000 inimest: gladiaatoreid, kurjategijaid, sõdureid, tavalisi mehi, naisi ja isegi lapsi. Tagakiusatud kristlased surid Colosseumi areenil märtrisurma.

      Neli sajandit hiljem

      Rooma riigi ja Colosseumi saatus olid tugevasti seotud. Kui impeerium kitsenes, vähenesid tulud ja kalleid vaatemänge oli raskem korraldada. Samal ajal hakkas üha enam levima ristiusk. Kristlaste põlgus veriste vaatemängude vastu muutis aja jooksul küsitavaks seni enesestmõistetavaks peetud etendused, mis olid teinud Colosseumist Rooma riigi ja selle kultuuri keskuse. Nii et võitlusmängude lõpetamisel oli kristlastel oma osa. Kristlastest keisrid korraldasid küll veel sadakond aastat loomajahte ja gladiaatorite võitlusi, kuid lõpuks muutus munkade vastuseis tapmismängudele liiga suureks.

      Aja jooksul võttis ka Rooma eliit ristiusu vastu ja aastal 404 keelas kristlasest keiser Honorius gladiaatorite võitlused. Sajandeid kestnud meeletu loomade tapmine oli aga viinud mõned loomaliigid juba vaat et väljasuremisohtu.

      Aastal 410 kaotas kunagi nii vägev Rooma sõjavägi suure lahingu põhja poolt tulnud barbaritele ja see kaotus tähendas ka Colosseumi lõppu. Tuhat järgmist aastat rüüstasid seda kunagist kaheksandat maailmaimet kiviraidurid ja metallikaupmehed.

      Praegu näha olevad, maavärinatest, rüüsteretkedest ja ajahambast puretud varemed moodustavad vaid kolmandiku kunagisest hiilgavast amfiteatrist. Colosseumi välisseinte hiigelnišid, kus ammustel aegadel seisid voldilistesse toogadesse rüütatud kujud, on tühjad. Antiikkujud, mis päästa jõuti, on hoiul Vatikani muuseumis. Marmor, mis kunagi foorumi templeid ja Colosseumi seinu kattis, ehib Vatikani ja Rooma kristlikke kirikuid.

      Ainult väikesel osal ehitisest on alles kõik neli välismüüri korrust. Iidse tumeda sammaskäigu all süngete müüride vahel on hämar. Lähed trepist üles ja jõuad tohutule areenile. Õieti on sellest näha väike osa, ülejäänu avab vaatajale areenialuse maailma. Kiviseintega eraldatud pikad võlvitud käigud, sünged ruumid ja müürid – viimane paik, mida sajad tuhanded surmamõistetud oma maapealses elus näha said. Varemetes Colosseum on nukker, mahajäetud ja üksi. Tohutu suur, haavatud ja kurb.

      Inglise preester Venerable Bede kirjutas 7. sajandil: „Nii kaua, kui Colosseum püsib, on Rooma elus. Kui langeb Colosseum, langeb ka Rooma, ja kui langeb Rooma, langeb kogu maailm.”

      Õnneks