Aja jälg kivis. Itaalia. Helgi Erilaid

nimetatutele on väljakul veel templeid, pühamuid, võidukaari, valgete sammaste ridu, jumalate ja väepealikute raidkujusid kõrgetel alustel … Forum Romanumil veetsid Rooma kodanikud suurema osa oma ajast. Siin toimusid etendused, rahvapeod, koosolekud, usulised rongkäigud ja ohverdused. Siin valiti juhte, tehti äri ja peeti nõu. Siin elas kogu Rooma ja siin tehti ajalugu.

      Foorumile ei tulnud väärikad roomlased iial tuunikas, see oli kodune riideese. Väljakule kõlbas tulla vaid toogas – raskes valges peenvillases rõivas, mis kattis kogu keha graatsiliste voltidena. Senaatorite tooga oli kuldse või purpuräärisega. Kellelgi peale roomlaste ei olnud säärast rõivaeset ja ühelgi välismaalasel ei olnud lubatud seda kanda.

      Rooma matroonid kandsid tuunika peal stoolat. See oli pikk, ühel õlal sõlega kinnitatud ja vöökohast allpool külgedelt avatud rõivas. Alläärt ja kaelust kaunistas sageli purpurornament. Stoolale lisati palla – lihtne suur sallitaoline riidetükk, mis mässiti ümber keha ja mille üks ots heideti üle vasaku õla. Teinekord katsid roomlannad pallaga ka oma keerulised soengud, mida sageli ehtisid lilled, pärlid ja kalliskivid.

      Sellise väärika välimusega võis minna foorumile ning elada kaasa kas või jumalate Castori ja Polluxi templi sisseõnnistamisele.

      Verised jäljed Igavese Linna foorumil

      Imperaator Claudiuse valitsemisajal, aastatel 41–54, foorumil korraldatud vägevate pidustuste kohta on teada, et need algasid pühaliku puhastusohvriga. Preestrid liikusid hardas rongkäigus ümber templi, kastsid loorberioksi pühitsetud vee anumatesse ning piserdasid sellega ümbrust. Kurjade vaimude peletamiseks põletati väävlit ja lõhnarohtu. Tseremoonia käigus ohverdati loomi: kaks härga, kaks lammast, kaks siga. Kangelaste hingedele ohverdades tuli hoida ohvrilooma pead all, jumalale ohverdades ülal. Castor ja Pollux olid pooljumalad, neile ohverdades peeti kinni vanast kombest – ohvriloomade päid hoiti vaheldumisi kord all, kord üleval.

      Kõik suured Rooma valitsejad ja väejuhid on jätnud Igavese Linna foorumile oma jäljed – Augustuse kaare, Tituse kaare, Maxentiuse noorelt surnud poja Romuluse templi, Hadrianuse valitsemisajal ehitatud Veenuse ja Rooma templid. Väljakut läbib ka Via Sacra, tee, mis viib Kapitooliumi künkalt hiigelsuure Colosseumini.

      Rooma imperaatorid püstitasid iidse Forum Romanumi kõrvale omaenda foorumid. Üksteise järel kerkisid Caesari rajatud Juliuse foorum, Augustuse foorum, Vespasianuse foorum ja Traianuse foorum. Nelinurksed, piklikud, kõrgete müüridega ümbritsetud väljakud olid piiratud lahtiste valgete sammaskäikude ridadega, igal väljakul oli oma tempel.

      Ajalugu on vere värvi, täis sõdu ja mõrvu, midagi siin ilmas ei jää kestma igaveseks. Ei jäänud ka võimas ja rikas Rooma impeerium. Lõpututest vallutussõdadest ja provintside rahutustest väsinud riigis levis pikapeale ristiusk. Aastal 337 laskis end ristida imperaator Constantinus I. Üks tema järglasi, Theodosius, kehtestas kogu riigis ainsa usundina ristiusu. Vanad jumalakujud purustati, iidsed templid rüüstati ja hüljati. Peagi olid Rooma riigi väravate taga barbarid. Väejuht Alarich juhtis läänegoodid Itaaliasse ning Rooma langes aastal 410. Hunnide kuningas Attila vallutas Euroopa Uuralitest kuni Reini jõeni ja jõudis läbi Prantsusmaa Itaaliasse. Germaanlaste kuningas Odoaker tegi lõpu Lääne-Rooma riigile. Ida-Rooma – Bütsants – püsis veel üle 1000 aasta.

      Sic transit gloria mundi …

      Kroonikates leidub hulgaliselt märkmeid 15. sajandi Roomast. Keiser Augustuse lagunenud hauakambri ümbruses oli lehmade karjamaa. Kitsed hulkusid mahalangenud kivide ja varisemisohus paleede vahel. Ristiusu emalinn oli tohutu varemeväli ja prügihunnik. Riisujate jõugud murdsid iidsetest müüridest ehituskive ning põletasid lubja saamiseks marmorplaate ja sambaid. Tänavaporis vedeles antiikkujusid, templi kohale oli ehitatud sealaut. Täisnurksest maa-alusest võlvist kerkis muistse foorumi purunenud sambaid.

      Õitseaegadel olid foorumil kõrgunud Jupiteri auks rajatud kullatud katuseplaatidega tempel, Saturnuse ja Vespasianuse templid, Caesari senatihoone, Castori tempel, mille suurtel sammastel olid rikkalikud korintose kapiteelid. Sellest kõigest ei jäänud peaaegu midagi alles …

      Foorum oli mahajäetud ja unustatud kuni 20. sajandi alguseni. Siis hakati kogu piirkonda uuesti avastama, välja kaevama ja restaureerima. Töö kestis aastakümneid ning tõi päevavalgele selle, mis oli alles keisrite-, vabariigi- ja impeeriumiaegsest Rooma foorumist.

      Jalutuskäik Rooma senaatorite jalajälgedes

      Kui sa hakkad astuma Veneetsia väljakult mööda laia Via dei Fori Imperialit, jääb vasakule kõigepealt Traianuse foorum. Siin seisab 40 meetri kõrgune Traianuse sammas, mida mööda keerleval lõputuna näival ehisvöödil elavad Traianuse võidukad lahingud oma igavest elu. Sammas püstitati aastal 113 ning oli mõeldud tähistama keiser Traianuse hauda. Selle aluselt avanes kitsas käik suurde maa-alusesse ruumi, kus kunagi hoiti kullast urni Traianuse põrmuga.

      Algselt paiknes kõrge samba otsas ka Traianuse kuju. Alates 16. sajandist on seal aga Püha Peetrus. Praegune varemetes Forum Romanum ei kujuta endast tegelikult midagi rohkemat kui 2000 aasta taguse foorumi varemeid. Sajandite jooksul on siinseid templeid ja hooneid rüüstatud ja lõhutud, osa raidkive ja kujusid on kohale toodud mujalt. Maaliliselt paigutatud sammaste ja karniiside tükid ei lamanud siin hoopiski nii, kui foorum välja kaevati. Ristiusu ajastust on siin säilinud ka basiilikate varemeid, millel iidsel Forum Romanumil kohta ei olnud. Ajalugu on oma töö teinud.

      Ometi on suur osa püsti jäänud sammastest ehtsad, nagu ka hoonete ja templite müürid, konserveeritud täpselt sellistena, nagu nad leiti.

      Mööda laia kiviteed laskud sa praegusest tänavapinnast õige mitu meetrit allapoole. Aegade kihistused on 2000 aasta jooksul Igavese Linna kõvasti kõrgemale tõstnud. Aga nüüd oled sa iidse Rooma aegade alguses ja su jalge all peaksid vähemalt kohati olema needsamad lamedad tänavakivid, millel astusid valgetesse tuunikatesse mähitud senaatorite sandaalid. Siin käisid teisedki uhked ja väärikad roomlased. Samuti lihtrahvas, kes kogunes väljakule oraatoreid kuulama.

      Ümberringi on lõpmata palju varemeid – madalamaid ja kõrgemaid üksildasi valgeid sambaid, sambarühmi ja – ridu; maas lamavaid sambaid; raidkirjade ja iidsete ornamentidega lumivalgeid kivirahne. Lisaks leidub ka mõni trepiga fassaad ning mõni hoone on isegi imekombel püsti.

      Siin on kõrge nelinurkne, kolmnurkse katuseviiluga lihtne hoone – kuuria –, mida oma foorumi kõrvale hakkas ehitama Caesar, kuid mille lõpetas Augustus. Sünge kuuria kõrval laiuvad kunagise tohutu Aemilia basiilika varemed, kaks sissekäiku tähistanud sammast vapralt püsti. Basiilika kõrval seisab üks peaaegu terve templihoone, kuus kõrget sammast fassaadi ehtimas – kunagine Antoninuse ja Faustina tempel, ehitatud aastal 141. Imperaator Antoninus Pius l askis selle rajada oma naise Faustina mälestuseks, kes pärast siitilmast lahkumist jumala seisusse tõsteti. Vanas Roomas pidi küll palju jumalaid olema.

      Vaikne varemeväli ja Via Sacra

      Ristiusk tõi vaid ühe jumala, kuid just tänu temale on Antoninuse ja Faustina tempel nii hästi säilinud – hoone tehti 11. sajandil korda ning muudeti ristiusu kirikuks.

      Kunagisest Saturnuse templist tumedate piiniate kõrval on järel kivimüürist alusel seisvad sambad. Need kannavad viilu, millesse on raiutud templi nimi.

      Vespasianuse templist siinsamas kõrval on alles vaid kolm pidulike kapiteelidega korintose sammast. Kõikjal on rohtukasvanud trepiastmeid, mis ei vii kuhugi. Eemalt paistab ümaral alusmüüril kaunis, saledate lumivalgete sammaste kogum. Siin oli kunagi Vesta preestritaride tempel, üks vanemaid ehitisi Rooma foorumil. Need valged graatsilised sambad pärinevad aastast 191. Hoones hoiti kodukolde jumalanna Vesta püha tuld, mis ei tohtinud iial kustuda. Vesta preestritaride valgest marmorist tempel oli ümara kujuga ehitis ja seda ümbritses 20 korintose sammast. Koonilises katuses oli avaus suitsu väljajuhtimiseks, sest sees põles ju igavene tuli.

      Vesta kultus on iidvana, pärit juba Rooma algaegadest. Ka Rooma asutajate, Romuluse ja Remuse ema olevat olnud Vesta preestritar. Vesta neitsid olid Roomas väga hinnatud ja austatud. Nad valiti patriitsiperede 6–10aastaste tütarde seast, misjärel pidid nad 30 aastat oma püha ametit