Aja jälg kivis. Itaalia. Helgi Erilaid

      Bella Italia

      See maakera suurim säärsaabas keset imesinist Vahemerd on saanud oma nime tuhandeid aastaid tagasi Apenniini poolsaare lõunaosas elanud oskide hõimu sõnast viteliu, mis tähendab noore karja maad. Kuid see on vaid üks paljudest Itaalia nime tekkimise versioonidest.

      Jutustaja ja kirjeldaja jaoks on Itaalia uskumatult keeruline paik. Tundub, et siin on kõike liiga palju – ajalugu, kunsti, ilu. Valiku tegemine on karm protsess, aga valida tuleb. Nii on ka sellesse raamatusse mahtunud vahest kõige olulisemad paigad, ajahetked ja – pildid sellelt kaugelt maalt, kust sai alguse maailma esimene impeerium ja mille pealinn Rooma oli pikki sajandeid lääne tsivilisatsiooni keskus. Muudmoodi ei saanudki olla, kui Rooma leegionid olid vallutanud enam kui kolmveerand Euroopast.

      Kuum itaalia päike särab põhjatusinises itaalia taevas ning igal sammul avanevad uued aastatuhandete pikkuse ajaloo leheküljed. See uskumatult rikas ja viljakas maa on kinkinud maailmale lugematuid kunstiaardeid ja unustamatut hingetungivat muusikat. Ja nii võrratult kaunis on see mägede ja orgude, piiniate ja küpresside maa oma inglite kaitse all, et asjatundjate sõnul polevat renessansimeistrid siin isegi Maarja kurbust põhjamaa kombel masendavalt kujutada suutnud.

      Siinne aval, rõõmus ja temperamentne rahvas suhtleb sama palju žestide kui valjuhäälse jutuga oma imeilusas keeles. Ja tõeliste itaalia härrasmeeste viimseni viimistletud välimus astub julgelt vastu loodepoolsete naabrite prantslaste võluvale elegantsile.

      Tsiteerides kapten Bertorellit telesarjast „Allo, Allo“: „Meie, itaallased, teeme oma pastat, armastame oma naisi ja laulame oma laule. Meie ei taha mingeid pahandusi“.

      Forum Romanum

      Rooma – Igavene Linn. Veneetsia väljak.

      Paremal pool asub tagasihoidlik, kuid vägev 15. sajandi renessansspalee, Palazzo Venezia, mille rõdult pidas väljakule kogunenud rahvale kõnesid Mussolini. Vasakule jääb teine, vahest veelgi vägevam lippudega ehitis – linnavalitsuse hoone. Otse ees, üle tohutu väljaku kõrgub lumivalge, astmeline hiigelkoloss, mida linnarahvas kutsub kirjutusmasinaks. Treppidega ühendatud mosaiikplatvormid, lugematu hulk reljeefe ja kujusid, tagaseinas hiigelsammastik, mille otsatorne kroonivad lehvivate kiviste lippudega sõjavankrid. Kogu see lumivalge pidulik hiigelehitis, mis peaaegu nagu Vatikani Peetri kiriku kuppel linna igasse nurka ära paistab, on mälestusmärk ühendatud Itaalia esimesele kuningale Vittorio Emanuele II-le.

      Monumendi kõrvalt viib otsetee Rooma foorumile.

      Esperia – nii nimetasid vanad kreeklased nende riigist lääne pool laiuvat maad. Või siis – maa, kuhu loojub päike. Itaalia hõimud ja roomlased omakorda kutsusid Kreekat tõusva päikese maaks. Kaugetele barbaarsetele läänlastele oli ida pool asuv Kreeka iidse tsivilisatsiooni kants. Targemad ja ettenägelikumad kreeklased aga aimasid juba ette, et Roomast saab Vahemere valitseja – roomlaste usund ja kombed sarnanesid mitmel moel hellenistliku Kreeka traditsioonidega – ning et just Rooma osaks saab kirja panna inimajaloo järgmine lehekülg.

      Igavese Linna rajamise ajaks peetakse 21. aprilli aastal 753 eKr. Siis kündnud Romulus adraga maapinnale nelinurkse linna piiri. Kuni vabariigi moodustamiseni aastal 509 eKr valitses Roomat seitse kuningat.

      Rooma linna ajaloo kirjapanekuks on sajandite jooksul kulutatud terveid tindijõgesid ja paberimägesid. Seda on peetud tähtsaks, isegi pühaks ülesandeks, sest paljude teadlaste meelest moodustavad Antiik-Kreeka tsivilisatsioon, Rooma impeerium ja ristiusk Euroopa ajaloo kolm alustala. Igavese linna ajalugu arvestatakse aastatuhandetega ja kõigest siin rääkida ei saa, niisiis on mõtet meenutada sellest lõputust loost vaid neid hetki, mis seostuvad selle linna iidse foorumiga ning aitavad meid sellele lähemale.

      Foorum – turuplats, kohtupaik ja tempel

      Niisiis, aastal 509 eKr sai Roomast vabariik, sest kuningas Lucius Tarquinius Superbuse vastu astusid välja nii Rooma sõjavägi kui ka ülikud. Vabariiki hakkas juhtima kaks konsulit ja seaduse järgi pidi üks neist pärinema lihtrahva, plebeide hulgast.

      Rooma linn oli algselt ehitatud soisele alale, aja jooksul suudeti liigvee ärajuhtimiseks rajada kaval maa-alune torustik, Cloaca Maxima. Kuivendatud ja puhastatud piirkonda hakkas vähehaaval tekkima kuulus Forum Romanum – suur väljak, mis oli esialgu kavandatud turuplatsiks. Väljaku ümber kerkis hulk poekesi. Osa väljakust hoiti rahvakogunemiste tarvis. Siin valiti riigiametnikke ja kohtunikke, mõisteti kohut kurjategijate üle ning viidi läbi usurituaale. Juba 2. sajandil eKr rajati väljakule templid ja ehitati ka teed, mis ühendasid foorumit kasvava linna kaugemate osadega.

      Caesar peab surema

      Aastal 60 eKr hakkas Rooma linna senise kahe konsuli asemel valitsema triumviraat – Gnaeus Pompeius Magnus, Marcus Licinius Crassus ja Gaius Julius Caesar.

      Caesar on arvatud Rooma suurte ja vaprate väejuhtide hulka. Tema sõjaretkel Galliasse hukkus ligi miljon meest, kuid Galliast sai siiski Rooma hiigelimpeeriumi provints. Caesari leegionid jõudsid Britanniasse välja, ent Rooma senatis tekitas väejuhi edu rahutust, sest ta kogus liiga kiiresti liiga palju võimu ja rahvas armastas teda. Caesar nõudis sõjaretkede tarvis senaatoritelt terveid varandusi ning pani vastutavatesse ametitesse oma lähikondlasi. Endine liitlane Pompeius püüdis Caesarile vastu hakata, ent nii tema väed kui ka ta ise leidsid Egiptuses oma lõpu. Caesar pöördus Egiptusest tagasi, kaasas noor kuninganna Kleopatra.

      Ka Roomas jõudis Caesar veel mõndagi korda saata, muu hulgas alustas ta uue foorumi ehitust ja nuputas koos täheteadlastega välja siiani kasutuses oleva kalendri. Seitsmes kalendrikuu, juuli, on teatavasti nimetatud Julius Caesari järgi.

      Roomas öeldi tollal – päike tõuseb seepärast, et Caesar seda tahab. Rooma oli täis valitseja kujusid ja talle pühendatud templeid. Caesar otsustas lasta end kroonida Rooma riigi ainuvalitsejaks.

      Kuigi enamik senaatoritest võlgnes just Caesarile oma elu ja positsiooni, otsustas ühel hetkel 60 neist, et Caesar peab surema. Legend jutustab, et ööl vastu 15. märtsi 44. aastal eKr lendasid Rooma kohal taevas tulekerad ning sadas verd. Caesar läks sel hommikul senatisse üksi, kuigi oli kuulnud nii vandenõust kui ka salaliidust. Kas ta arvas, et on surematu nagu jumal? Või ei uskunud ta, et keegi nii mõtlematu teo korda saadaks? Tema mõrv pidi ju Roomas kaasa tooma kodusõja.

      Muidugi ei mõelnud vandenõulased Roomale. Ja Caesar ei olnud surematu. Kuuriahoone trepi sammaste vahel, astmetel, kus tavaliselt istusid senaatorid, ümbritsesid nüüd Caesarit ta sõbrad, sõjakaaslased ja usaldusalused, kes polnud enam üht, teist ega kolmandat. Nad tõmbasid oma valgete, kuld- ja purpurääristega toogade vahelt välja noad ning andsid Caesarile 23 hoopi.

      On teada, et kõik Julius Caesari mõrvarid surid järgmise kolme aasta jooksul. Mitmed neist tapsid end ise.

      Caesar oli loonud impeeriumi, mis pidas läänes vastu veel 500 aastat, idas 1400 aastat. Kodusõda kestis pikalt ning lõpuks sai Rooma valitsejaks Caesari õetütre poeg Octavius, kes alistas Roomale Egiptuse ning sai senatilt piduliku nime – Augustus.

      Valgete sambaridade vahel tehti ajalugu

      Augustuse ajal kasvas Forum Romanum ehk Rooma foorum niivõrd, et sellest sai linna võimu-, usu- ja ärikeskus. Juba Caesar oli lasknud väljakule ehitada tohutu senatihoone Curia Julia, lisaks pühamuid, templeid ja võidukaari.

      Rooma tsivilisatsiooni muuseumis võib vaadelda uhket maketti Rooma foorumist 2000 aastat tagasi. Maketil torkavad kõigepealt silma lugematud pikad sammaskäikude read. Sambad katavad suuri lagedaid müüre, neid liigendades ja pidulikumaks muutes. Ühel ehitisel on kasutatud allkorrusel rangeid ja tugevaid dooria sambaid, teisel joonia sambaid ning kolmandal karusõralehtedega kaunistatud kapiteelidega korintose sambaid. Sambaread enamiku hoonete ümber või fassaadidel muudavad foorumi lihtsa range korrapärasuse toredaks ja rikkalikuks.

      Sillutatud väljakutel seisid foorumi hiilgeaegadel kuulsate roomlaste monumendid; Juliuse hellenistlikus stiilis tempel, mis 29. aastal eKr pühendati jumalaks kuulutatud Caesarile; Vesta tempel ja Atrium Vestae – Rooma preestritaride, igavese tule hoidjate Vesta neitsite maja; Castori ja Polluxi tempel. Viimased olid Kreeka mütoloogiast Rooma usundisse kandunud jumalused, Castor oli hobusetaltsutaja ja Pollux rusikavõitleja. Kaksikute tähekogusse tõstetuna kaitsesid