Minu Sitsiilia. Mae Merusk

itele vanematele Evile ja Lembitule

      EESSÕNA

      Itaalia on mind ilma ühegi tõsisema põhjuseta huvitanud lapsest saadik. Mulle meeldis ilusa kõlaga itaalia keel, kuigi aru ma sellest ei saanud. Ehk oli oma osa siin ka itaalia muusika plaatidel, mida armastavad vanemad mulle ostsid. Mäletan veel nüüdki suurt plaadipoodi Riia linnas, kus riiulil reas kõik ihaldusväärne – Toto Cutugnost Adriano Celentanoni. Paljud nendest muusikakogumikest leidsid tee ka minu plaadiriiulisse. Ja aastatega küpses unistus – kas või korra elus Itaalias ära käia. Olen alati arvanud, et kui inimene midagi väga tahab, siis seda ta ka saab. Nüüdseks olen läbi sõitnud peaaegu kogu Itaalia ja minu koduks on saanud maa kõige lõunapoolsem regioon – Sitsiilia saar.

      Pärast kooli lõppu tahtsin minna ajakirjandust õppima, aga sellele tõmbas kriipsu peale karm tõsiasi, et 90. aastate Tartu Riikliku Ülikooli ajakirjanduskateedri vestluskomisjon leidis mu olevat „poliitiliselt ebakindla” ja käskis ennast aastakese harida ning siis tagasi minna. Seda ma loomulikult ei teinud, läksin õppima kehakultuuri, kus minu poliitiliste vaadetega ei olnud kellelgi asja.

      Ehkki erialalt olen kehalise kasvatuse õpetaja-spordiinstruktor, hakkasid mind pärast ülikooli lõpetamist huvitama turism ja reisikorraldamine. Tollel ammusel ajal ei olnud Eestis võimalik reisiharidust omandada, olin iseõppija. Nüüdseks olen turisminduses töötanud juba ligi 20 aastat. Jätkan seda tööd ka siinmail, tutvustades siiatulijatele Sitsiiliat ja aidates sitsiilia turistidel välismaal hakkama saada.

      Selles raamatus ei anna ma põhjalikku ülevaadet Sitsiilia vaatamisväärsustest ega jutusta erilistest sündmustest. Kirjutan igapäevaelust, kuidas elavad siinsed inimesed ja kuidas elan mina. Räägin sellest, mida olen siin õppinud ja kogenud, Sitsiilia headest ja halbadest külgedest, oma siinsetest sõpradest ja headest tuttavatest, kellega mõistame samu asju tihtipeale erinevalt – ikka veel, ka pärast kõiki siin elatud aastaid.

Palermo,suvi 2011

      ESIMESED KOKKUPUUTED SITSIILIAGA

      Ma ei tulnud Sitsiiliasse õnne, tööd ega armastust otsima. Külastasin seda saart mitu korda, enne kui püsivalt siia elama jäin, jõudes iga korraga sellele otsusele üha lähemale.

KEVAD 1998

      Minu keeleõpingud Roomas on just lõpule jõudnud ja otsustame islandlannast õpingukaaslase Krisbjörgiga premeerida ennast reisiga Sitsiiliasse – et end pisut kultuuriliselt harida, puhata ning loomulikult ka vast õpitud keelt praktiseerida. Me ei tea isegi, miks valime oma reisisihiks just Sitsiilia. Ehk näib see saar kuidagi kauge ja tundmatuna?

      Itaalia on mul selleks ajaks suures osas läbi sõidetud, aga Sitsiiliast ei tea ma eriti midagi – kui, siis ehk seda, et tegemist on Vahemere suurima saarega, mille pealinn on Palermo, ja et seal asub Etna vulkaan, mille otsas tahan kindlasti ära käia. Mina lähen rongiga päev varem ja ootan Krisi, kellel on koolis veel asju õiendada, Siracusa linnas Sitsiilia lõunarannikul.

      Rongisõit Roomast lõunasse kestab terve öö ja mandrilt saarele saamiseks lammutatakse rong Calabria linnakeses Villa San Giovannis vaguniteks, mis sõidutatakse praamile. Sitsiilia sadamalinnas Messinas monteeritakse rong taas kokku ja sõit jätkub.

      Olen ühes kupees kahe sitsiillannaga, ema ja tütrega, kes mulle lahkelt oma kaasas olevat toidupoolist pakuvad, ning tüdruk varustab mind informatsiooniga oma kodusaare kohta: mida peaksin kindlasti nägema, mida sööma, milliseid linnu külastama. Minu itaalia keel ei ole veel nii hea, et ma täiesti vabalt suheldud saaksin, aga arusaamisega erilisi probleeme ei ole. Panen kuuldu kõrva taha.

      Seisan laevatekil ja vaatan saart, mis mulle aeglaselt läheneb ja mille piirjooned üha selgemaks saavad. Mandri-Itaaliast lahutab seda Messina väin, millel on laiust pisut üle kolme kilomeetri. Tunnen end turistina, kes on tulnud uusi kohti avastama ning loodab veeta toreda puhkuse. Siiski pole ma ka ehtne turist, sest elu Roomas on andnud mulle ettekujutuse itaallastest ja nende kultuurist – vähemalt nii ma arvan. Alles aastaid hiljem saan aru, et sitsiillastel on roomlastega (ja ka ülejäänud itaallastega) suhteliselt vähe ühist – nende kultuur, keel ja ka mõttelaad on üsna omamoodi. Loomulikult ei oska ma arvatagi, et kiindun Sitsiiliasse juba sellelsamal reisil ning et mõned aastad hiljem on see mu kodusaar.

      Veedame Krisiga toreda nädala rongide ja bussidega mööda saart ringi sõites. Sellest esimesest Sitsiilia-külastusest on mul meeles päevane palavus, läbipaistev merevesi, kõikjal laiutavad suured sidruni- ja apelsiniaiad, valge tolmuga põlvini kaetud jalad pärast Siracusa Kreeka teatri külastamist, lumi ja külm tuul Etna tipus, mida me lihtsameelsetena suveriietuses ning rannakingadega vallutama läheme, Catania linna sümbol – mustast laavakivist elevant, sinine mopeed, mille me päevaks üürime, et kõrvalisemaid kohti avastada, tamburiinimängija, kes meid ühes pizzeria’s (pitsarestoran) lauluga lõbustab, ja kaks kohalikku noormeest, kellega Taorminas tuttavaks saame ning kes meid öösel oma uhkete mootorratastega lähedal asuva mäe otsa mahajäetud linna ja surnuaeda vaatama viivad, koheldes meid nagu sitsiilia tüdrukuid – täie austusega.

      Meil on tegelikult plaan teha tiir peale tervele saarele, aga põhjarannikule, kus asub Palermo, me ei jõuagi. Nädal lausa lendab käest. Sitsiilia idaranniku kuulsaimas kuurordis Taorminas oleme lummatud sealsetest randadest, ümberkaudse looduse ilust ning õhtusest bella vita’st1. Meil ei ole nii palju raha, et istuda peentes veinibaarides ja süüa luksuslikes restoranides, piirdume pizzeria’tega ja sellega, mida ostame puu- ja juurviljamüüjalt. Naudime sooje kevadõhtuid ja pikki jalutuskäike Taormina peatänaval Corso Umbertol, vaadates rahvast ja vaateakende uhkeid väljapanekuid. Iga päev laskume mööda lõputuid treppe mere äärde – Taormina paikneb mäenukil. Õhtul linna tagasi minnes tuleb ennast ülesmäge ronima innustada. Muidugi ei turni kõik turistid meie kombel mäest üles ja alla, piletiga saab kasutada tõstukit, aga meie hoiame piletiraha alles ja arendame jalalihaseid.

      Tänaseks on minu Taormina-vaimustus lahtunud, sest vaatamata oma maalilisusele on sellest linnakesest saanud üks suurimaid turistilõkse kogu Sitsiilias. Nii kurb kui see ka ei ole – sealt, kuhu saabuvad turistide hordid, kaob pikapeale kohalik koloriit ja määravaks saavad ainult rahanumbrid. Aga nii on see paraku kõikjal.

      Veedame Taorminas reisi kolm viimast päeva ja ongi aeg Rooma tagasi pöörduda. Sitsiilia jääb kusagile hingepõhja peitu, kuid aeg on olnud liiga lühike, et kõike näha ja kogeda, siinsest elust aru saada. Ja ma pole veel näinud Palermot.

SUVI 2002

      Minu esimesest Sitsiilia-külastusest on möödunud neli aastat. Olen giidina bussitäie eesti turistidega Itaalia-Sitsiilia ringreisil. Reis on kaks nädalat pikk ning programmi kokkupanek läks ladusalt – inimestel on ettekujutus, mida nad näha tahavad. Bussijuhid Olev ja Raivo on juba vanast ajast minu head tuttavad ning nendega sõites ei pea muret tundma, et kusagil ära eksime.

      Külastame mitut mulle juba tuttavat kohta, kuid selle reisi käigus satun esimest korda elus ka Palermosse. Olen enne siiatulekut selle linna kohta palju lugenud ning tean nii Palermo kuninglikust minevikust kui ka 20. sajandi teise poole maffiasõdadest. Mida võiks pakkuda see linn aga nüüd, 21. sajandi algusaastail?

      Esmapilgul tundub Palermos olevat meeletu liiklus ja vilgas tänavaelu, siin on ilusaid ja vähem ilusaid ehitisi, suuri väljakuid, ülikitsaid tänavaid, palju parke ja rohelust. Linn näib koosnevat paljudest erinevatest osadest – piisab vaid keerata ümber nurga, ning juba oledki sattunud peenelt äritänavalt värvikirevasse turumöllu. Tundub, nagu oleksid korraga erinevates ajastustes ja mitmes erinevas linnas – kontraste on nii rohkesti. Kesklinnatänava rõdudelt võib varahommikuses linnas jalutades kuulda kukkede kiremist.

      Palermo meeldib mulle oma eheduses – ja isegi väga!

      Jõuan oma ringkäiguga Capo turule ja näen kogu selles lõhnade ja värvide segadikus pilti, mida mõni võib ehk pidada vastikuks, aga mis on mul silme ees tänaseni – turu lõpus on tänava ääres suured prügikonteinerid, täis äravisatud aedvilja ja muid turujäätmeid, ning sealsamas kastide sees ja peal on endale suupoolist otsimas prisked pruunid rotid, silmad kui nööbid, vurrud värisemas. Keset päist päeva! Millises Euroopa suurlinnas veel võiks sellist pilti näha! Palermo meeldib mulle oma eheduses.

      Ja

1

Otsetõlkes „ilus elu”, aga itaallased kasutavad seda väljendit muretu ja lõbusa elu kohta.