Mees, kes jäi ellu. Revenant. Michael Punke

ke’ile

      Ärge makske ise kätte, armsad, vaid andke maad Jumala vihale, sest on kirjutatud: „Minu päralt on kättemaks, mina tasun kätte” – nii ütleb Issand.

Rm 12:19

      1823. aasta 1. september

      Ta jäetakse maha. Vigastatud mees teadis seda, kui vaatas poisi poole, kes lõi pilgu maha ja siis teisale, sest ei tahtnud talle otsa vaadata.

      Poiss oli hundinahast mütsi kandva mehega päevade viisi vaielnud. Kas need olid tõesti päevad? Vigastatud mees heitles palaviku ja valuga ega saanud kunagi kindel olla, kas kuuldud vestlused on tõelised või pelgalt tema enda aju jampslik sonimine.

      Ta tõstis pilgu lagendiku kohal kõrguva kaljurünka poole. Üksikul jändrikul männil oli kuidagiviisi õnnestunud paljal kiviseinal kasvama minna. Ta oli puud palju kordi silmitsenud, kuid eales ei olnud see paistnud talle nii nagu praegu, mil männi lõikuvatest oksakriipsudest näis selgesti moodustuvat rist. Ta võttis esmakordselt teatavaks tõsiasja, et sureb siin sellel allikakõrvasel lagendikul.

      Vigastatud mees tundis ennast kummaliselt irrutatuna sellest sündmustikust, milles tema ise mängis keskset osa. Ta pidas veidi aega aru, mida tema nende seisukorras ette võtaks. Kui nad siia jääksid ja metsast tuleks sõdalaste salk, saaksid nad kõik surma. Kas mina sureksin nende eest… kui nad on nagunii surmale määratud?

      „Kas sa oled kindel, et nad tulevad mööda oja üles?” Poisi hääl murdus neid sõnu öeldes. Enamasti sai ta tenoriga hakkama, aga hääl murdus siiski nendel hetkedel, mil ta ei suutnud seda vaos hoida.

      Hundinahas mees küürutas tõtakalt lõkke kõrval seisva väikese liharaami kohale ja toppis osaliselt kuivanud hirveliha ribasid oma pemmikanimärssi. „Kas sa tahad siia jääda ja teada saada?”

      Vigastatud mees püüdis rääkida. Ta tundis taas kurgus puurivat valu. Kostis küll mingisugune heli, kuid ta ei suutnud seda vormida tolleks ainsaks sõnaks, mida ta tahtis kuuldavale tuua.

      Hundinahas mees ei teinud oma vähese kraami kogumist jätkates sellest helist väljagi, aga poiss pöördus. „Ta püüab midagi öelda.”

      Poiss laskus vigastatud mehe kõrval ühele põlvele. Mees polnud võimeline kõnelema ning kergitas seetõttu tervet käsivart ja osutas.

      „Ta tahab püssi,” ütles poiss. „Ta tahab, et me talle tema püssi kätte annaksime.” Hundinahas mees astus väledate ja mõõdetud sammudega nende juurde. Ta lõi poissi jalaga kõvasti vastu selga. „Kurat võtku, liiguta ennast!” Ta astus kiiresti poisi juurest vigastatud mehe juurde, kes lamas maas oma kuhja laotud napi vara kõrval, mille hulka kuulusid õlapaun, helmestega tikitud tupes nuga, kirves, püss ja püssirohusarv. Vigastatud mees abitult jälgimas, laskus hundinahas mees kummargile, et õlapaun üles võtta. Ta otsis paunas tuhnides üles tulekivi ja tuleraua ning poetas need oma nahkkuue taskusse. Ta võttis püssirohusarve ja riputas selle õlale. Kirve torkas ta oma laia nahkvöö vahele. „Mida sa teed?” küsis poiss. Mees kummardus uuesti, haaras noa ja viskas poisile. „Võta see endale.” Poiss püüdis noa kinni ja silmitses õudusega tuppe oma käes. Jäi ainult püss. Hundinahas mees võttis püssi maast ja vaatas kiiresti järele, kas see on laetud. „Anna andeks, Glassi-vana. Sinul poleks nendest asjadest enam kuigi palju kasu.” Poiss näis olevat jahmunud. „Me ei tohi teda niiviisi ilma varustuseta siia jätta.” Hundinahas mees tõstis korraks pilgu ja kadus siis metsa. Vigastatud mees silmitses pingsalt poissi, kes seisis seal ühe pika viivu noaga – tema noaga. Viimaks tõstis poiss silmad maast. Esialgu paistis, et ta võib midagi öelda. Aga ta hoopiski pöördus kannal ringi ja põgenes mändide vahele. Vigastatud mees vaatas ainiti seda lünka puuderivis, kuhu nad olid kadunud. Tema raev oli piiritu ja õgis teda nii, nagu tuli haarab endasse männiokkaid. Ta ei tahtnud siin ilmas midagi muud kui meeste kaela pihkude vahele võtta ja elu nende seest välja kägistada. Ta hakkas vaistlikult karjuma, unustades jällegi, et tema kõri ei sünnita sõnu, vaid ainult valu. Ta kergitas ennast vasakule küünarnukile. Paremat käsivart sai ta küll natuke painutada, kuid raskust see ei kandnud. See liigutus saatis kaela ja selga piinavaid valusähvatusi. Ta tundis, kuidas nahk haavaõmbluse koredatel niitidel pinguli tõmbub.

      Ta vaatas jalga, mille ümber olid tihedasti mässitud vana särgi verised räbalad. Ta ei suutnud reit kõverdada, et jalga tegutsema panna.

      Mees võttis kokku kogu oma jõu ja keeras ennast raskelt kõhuli. Ta tajus katkeva niidi plaksatust ja värske vere sooja niiskust seljal. See valu lahustus tema vahkviha tulvas olematuks.

      Hugh Glass hakkas roomama.

      ESIMENE OSA

      ÜKS

      1823. AASTA 21. AUGUST

      „Monsieur Ashley, minu lodi peaks peagi Saint Louisest siia jõudma.” Tüse prantslane selgitas seda kannatlikult ja tungival toonil uuesti. „Ma müüksin rõõmuga Kaljumäestiku Karusnahakompaniile kogu laevatäie, aga ma ei saa müüa seda, mida mul ei ole.”

      William H. Ashley lajatas oma plekktoobi tahumata plankudest lauale. Hoolikalt soetud hall habe ei varjanud tema kõvasti kokku surutud lõuapärasid. Lõuad ise aga nägid välja nii, nagu ei suudaks nad järjekordset vihapurset tagasi hoida, sest Ashley avastas, et seisab taas silmitsi asjaga, mida ta maailmas kõige rohkem jälestas ehk ootamisega.

      Uskumatu nimega prantslane Kiowa Brazeau jälgis Ashleyt kasvava ärevusega. Ashley viibimine Kiowa kauges kaubavahetuspunktis kujutas endast harukordset võimalust ja Kiowa teadis, et selle tutvuse tulemusrikas käsitsemine võib rajada tema ettevõtmisele püsiva alusmüüri. Ashley oli Saint Louise äris ja poliitikas silmapaistev mees, kellel leidus nii ettekujutust kaubanduse läände toomiseks kui ka selle teostamiseks vajalikku raha. „Teiste inimeste raha,” nagu Ashley oli selle kohta öelnud. Pirtsakat raha. Närvilist raha. Sellist raha, mis pageb hõlpsasti ühest riskantsest üritusest teise.

      Kiowa kissitas oma paksude klaasidega prillide taga silmi ja ehkki ta ei näinud hästi, oli tal terast pilku inimeste lugemiseks. „Monsieur Ashley, kui te olete nii lahke, siis võib-olla saan ma teile laeva ootamise ajaks üht lohutust pakkuda.”

      Ashley ei väljendanud küll mingil moel nõusolekut, aga ta ei jätkanud ka oma sõnavalingut.

      „Mul on tarvis Saint Louisest varusid juurde tellida,” ütles Kiowa. „Ma saadan homme käskjala kanuuga allavoolu. Ta võib teilt teie sündikaadile teate viia. Te saate neid rahustada enne, kui kuuldused kolonel Leavenworthi läbikukkumise kohta on pärale jõudnud.” Ashley ohkas sügavalt ja rüüpas alistunult suure sõõmu haput õlut, sest tal polnud muud võimalust kui see kõige uuem viivitus üle elada. Prantslase soovitus võis meeldida või mitte, kuid selles oli mõte sees. Ta pidi oma investoreid rahustama enne, kui uudis tollest lahingust Saint Louise tänavatel takistamatult liikvele läheb. Kiowa tajus avanenud võimalust ja liikus kiiresti edasi, et Ashleyt tulemuslikul kursil hoida. Prantslane tõi lagedale kirjutussule, tindi ja pärgamendi, seadis need Ashley ette ritta ja valas plekktoobi uuesti õlut täis. „Monsieur, ma jätan teid tööd tegema,” lausus ta, olles õnnelik, et saab taanduda. Ashley kirjutas rasvaküünla valgel kuni hilise ööni:

      Fort Brazeau,

      Missouril

      1823. aasta 21. august

      Härra James D. Pickens

      Pickens ja Pojad

      Saint Louis

      Lugupeetud hr Pickens!

      Mul on kurb kohustus teatada Teile kahe eelmise nädala sündmustest. Nende sündmuste iseloom muudab paratamatult teistsuguseks meie ettevõtmise Missouri ülemjooksul, kuigi ei heiduta meid sellega tegelemast.

      Nagu Te tõenäoliselt juba teate, ründasid Kaljumäestiku Karusnahakompanii mehi arikarad pärast seda, kui nendelt oli heauskselt saadud vahetuskaubana kuuskümmend hobust. Arikarad tungisid kallale, ilma et neile oleks selleks millegagi põhjust antud, tapsid 16 meie meest, haavasid tosinkonda ja varastasid tagasi need hobused, mille meile müümist nad olid eelmisel päeval teeselnud.

      Selle rünnaku tõttu olin ma sunnitud allavoolu taanduma ja ühtlasi taotlema kolonel Leavenworthi ja Ühendriikide sõjaväe abi, et vastata selgele väljakutsele,