Luule, ametnik. Aili Alavee

näitas.

      “Siit kulub sul hommikul kontorisse jõudmiseks vähemalt tund aega. Vaatame teisi kortereid,” ütles Ilona.

      Teised kaks korterit olid tööle lähemal, aga keldrikorrusel.

      “Kokkulepe oli, et me vaatame juubelipargi lähedal olevat teise korruse korterit,” nõudis Ilona maaklerilt.

      “See ei ole enam vaba. Aga mul on näidata veel väga hea elitaarne korter.”

      “Selle maakleriga on asi jama,” hoiatas Ilona vaikselt Luulet.

      “Oh, pole midagi, küllap see viimane korter sobib.”

      “See on tõeliselt elitaarne korter,” lausus maakler innustavalt. Maja oli tõesti ilus, vanaaegne ja lilledes eesaiaga.

      “No näe,” rõõmustas Luule.

      Klassikalise muusika saatel astusid nad avarasse kaartega ruumi, sellest teise ja kolmandasse. See oli nii ilus, lõpuks ometi saab katusealusest minema.

      “Milline küte siin on?” küsis Ilona.

      “Kaminasse on sisse tehtud gaasipõleti.”

      “See ei ole mingi küte. Aknad on ka ühekordsed ja üks ei lähe isegi kinni,” ütles Ilona.

      “Vann ja dušš on siin,” ei teinud maakler Ilonat kuulma, avades hetkeks köögis seinakapi ukse, et seejärel näidata suurepärast vaadet rõdult.

      “Kas meeldib?”

      Luule noogutas.

      “Siis võtate selle korteri ära, kas kirjutame kohe lepingule alla?”

      Luule väsinud noogutust takistas vaid Ilona, kes teda varrukast tõmbas. “Mõtle ise, kuidas sa siin elad, ilma kütteta, ja kas sa hakkadki ennast köögikapis pesema?”

      Maakleri rahulolematu pilgu all lubas Luule asja üle veel mõelda.

      Koju tagasi jõudnud, vaatas ta kambri katuseaknast välja, taevast. Taevas oligi ainus, mida sealt nägi.

      1

      Nõukogu, Justus Lipsius, ladina keeles.

      2

      Euroopa Komisjon, prantsuse ja flaami keeles.