Luule, ametnik. Aili Alavee

eelistasid bürood kortereid näidata töö ajal? Töö ajal pidi Luule ju töötama. Nii ei olnud ta senini veel ühtegi neist vaatama jõudnud.

      Kõik pakkumised olid ka kaks korda kallimad, kui ta endale lubada sai.

      “Aga helista siis ikkagi, mina helistasin. Nad tavaliselt võtavad telefoni vastu.”

      “Sina oskad prantsuse keelt. Mis ma teen, kui keegi räägib jälle midagi, millest ma aru ei saa?”

      “Küll sa saad. Kui ei saa, palud korrata. Küll nad räägivad uuesti.”

      Ilona oli komisjonis tööd alustanud kaks kuud varem. Tema elu oli hästi korraldatud. Tal oli muidugi kerge öelda, et võta ja räägi ja kõik õnnestubki.

      “Või leian kellegi, kellega korterit jagada. Ma küll ei tea, kuidas seda teha,” arutles Luule.

      “Ei tasu, siis sa ei saa normaalset elu elada,” arvas Ilona, tõusis laua tagant, et peegli ees huuled üle värvida. “Ikka on ju vaja ka võimalust omaette olla.”

      “Siin on hea odav pakkumine,” näitas Luule Ilonale.

      “Vaata ka, kus korter asub.”

      “Molenbeekis. No ja siis? Miks te kõik kardate seda?” See oli linnaosa, mida talle nende mõne päeva jooksul mitu korda hoiatavalt oli nimetatud.

      “Eks sa käi ja vaata siis,” kehitas Ilona õlgu.

      “Kas sa ise oled seal käinud?”

      “Ei ole, ja ei olegi vaja igale poole minna, aitab, kui teisi kuulda võtta. Saad korteri paremasse kohta ka, tähtis on elada mugavas ja heas kohas. Kannata veel. Mina olin kolm nädalat korterhotellis. Kui sa tahad, ma võin sinuga kaasa kortereid vaatama tulla. Sel nädalal on mul kiire. Aga näiteks järgmisel neljapäeval lõuna ajal?”

      Ei, see ei sobinud.

      Veel nädalaks korterhotelli jääda oli üleliia kallis. Ehk Tõnuga koos oleks see võimalikki olnud. Tema, Luule jaoks, aga mitte. Ja üldse, neljapäeval …

      “Ei, neljapäeva lõuna mulle kahjuks ei sobi,” vastas Luule. “Kas sa juba laupäeval saaksid tulla?”

      “Isa saatis mulle just raha, pidime sõpradega laupäeval riidepoodidesse minema ja õhtul välja,” teatas Ilona.

      Luule ei ohanud. Ta vaatas arvutiekraani, kus ei olnud ühtegi sobivat kuulutust, vaatas vastasmaja metalli, vaatas taevast.

      Kuidas Tõnu ometi võis talle sellise supi keeta? Miks pidi Luule olema siin, lootusetult vales kohas. Loomulikult, siin pidigi jõukate vanemate saadetud raha eest poodlema ja õhtul muretute sõpradega väljas käima. See ei olnud selliste temataoliste tavaliste inimeste koht. Korteri otsimisegagi ei saa ta hakkama, äpu, täielik äpu. Mida küll töökaaslased niiviisi mõtlevad?

      “Aga hea küll, võime laupäeva hommikul ka minna,” soostus Ilona.

      Luule võttis telefonitoru ning leidis paari katse ja arusaamatuse järel maakleri, kes virises ta väikese kuueelarve üle, aga nõustus laupäeval kortereid näitama.

      “Ah jaa, täna õhtul saab soodsalt ägedat spordiklubi proovima minna, ainult 20 eurot. Ehk sa tahad ka tulla?” küsis Ilona lahkelt.

      Luule ei ohanud ka nüüd. Ta vaatas kella, see oli juba kuus läbi. Luulel oli koosoleku ülevaatest olemas ikka veel vaid pealkiri ja kuupäev. “Ei, täna ma küll kahjuks ei saa. Ma pean siin veel asju lõpetama.”

      “Ma vaatan, kas Tomaž ja Fernandu tahavad tulla,” ütles Ilona.

      Luule kontrollis eelmistest protokollidest, et kolleegide nimed õigesti kirja saaksid. Carlose perenimi täitis terve rea.

      Ta süvenes uuesti koosoleku ajal tehtud märkmetesse.

      Mida tähendab “mõju hindamine”? Ja kui Carlos ütles, et sise- ja välisküsimuste koordinatsiooni volinik ei ole sõiduohutuse direktiivi vastu, siis mida see tähendas? Mis selles ebatavalist oli? Sõiduohutus on ju ometi hea asi?

      Kuidas see kirja panna, kui sellest aru ei saa? Eriti ei saa ju kirja panna, et kõik olid üllatunud, see ei oleks paistnud eriti asjaliku protokollina.

      Ta oleks tahtnud seda kõike joonistada, palju selgem oleks olnud. Ta võttis paberilehe ja visandas kõik kolleegid, nii nagu nad tol hetkel kõrvuti istusid, ka need, kelle nime ta veel ei teadnud. Parem tunne tuli.

      Aga ülevaade tuli ikka valmis kirjutada.

      Luule koputas Tomaži ja Fernandu uksele, aga seal ei olnud kedagi. Carlos oli veel kontoris, aga tema enda käest ei tahaks küsima minna, Heikki käest ammugi mitte.

      Lõpuks koputas Luule Gudruni uksele.

      “Sa ei olnud täna koosolekul, aga ehk saad aidata ülevaadet teha?” Küsimus kõlas Luule enda jaoks absurdsena. “Ma ei saanud aru, miks Carlos rääkis, et sise- ja välisküsimuste koordinatsiooni volinik ei ole sõiduohutuse direktiivi vastu.”

      Gudruni jaoks ei olnud aga abipalves ega küsimuses midagi imelikku. “Sellepärast, et varasemast oli teada, et sise- ja välisküsimuste koordinatsiooni volinik on selle direktiivi vastu. Nüüd aga ei esitanud tema kabinetiülem ühtegi vastuväidet ja määruse ettevalmistamist saab jätkata. Kirjutagi lihtsalt, et direktoraat jätkab tööd sõiduohutuse direktiivi eelnõuga. Kirjuta kõigest lühidalt, ühe-kahe lausega. Kas ma saan veel millegagi aidata? Kas sa tahad, et ma loen mustandi üle?” pakkus Gudrun.

      Sellest ei olnud Luule unistadagi osanud.

      “Muidugi, suur tänu,” ütles ta kergendatult.

      “Kuidas sul sisseelamine läheb?” küsis Gudrun

      Talle söandas Luule kurta, et ta peaks juba esmaspäeval korterhotellist välja saama. Õnneks ei tulnud Gudrun välja nõuandega nagu Ilona, et pikendagu lepingut.

      “Aga lähme Heikki juurest läbi, küllap on ta nõus, et sa võtad esmaspäeva vabaks, et endale midagi kindlasti leida,” pakkus Gudrun.

      “Ei, ei ole vaja, küll ma saan hakkama,” ütles Luule.

      “Ja kuna ma veel oma tulekust mäletan, et alguses on rahaga kitsas, siis, kui sul vaja peaks olema, laenan sulle.”

      Gudruni abipakkumine kõlas soojalt ja delikaatselt, Luule oli tänulik.

      “Suur tänu pakkumise eest, saan rahaga ka hakkama.” Luule tundis, et saabki hakkama.

      “Ma tahaksin veel midagi küsida, aga ma ei tea, kas nii on õige küsida,” ütles Luule

      “Ikka on õige küsida.”

      “Miks on dokumentides noortepoliitika kohta kogu aeg sõnad nagu “koordinatsioonimehhanismide väljatöötamine” ja “väljaarendatud sektoritevaheline lähenemisviis”, kui see peaks olema noorte inimeste kohta?” küsis Luule.

      “Tegelikult see ongi selle kohta, kuidas noorte inimeste elu paremaks teha, aga sinu dokument on teiste dokumentide ja tegevuste alus. Pärast tehakse kasulikke asju, noorte teabeportaal veebis või noorteorganisatsioonide koostööd ja programmid. Vahepeal me tegelemegi keeruliste asjadega. Aga sul on õigus, osa asju saaks lihtsamalt kirjutada. Sa ise ka, proovi alati lihtsalt ja selgelt kirjutada,” ütles Gudrun.

      Nüüd sai koosoleku ülevaate kirjutamine hoo sisse, peagi oli mustand valmis. Gudrun oli veel kontoris, vaatas teksti läbi, tegi paar täiendust, ja nii sai Luule asjaga ühele poole.

      Luule astus lifti kurnatult, aga rahul südamega. Päev oli korda läinud. Ta sammus puudega palistatud tänavat mööda, linnud laulsid. Jah, ka Brüsselis saab olla tõeline kevad. Ehk on maailmas kõik võimalik.

***

      Laupäevaks oli kokku lepitud nelja korteri vaatamine. Kurruliste vuntsidega maakler võttis Luule ja Ilona autole. Nad sõitsid. Nad sõitsid veel ja veel. Nad peatusid 15korruselise lugematu arvu trepikodadega maja ees, astusid niiskuse ja mustuse järele lõhnavasse kitsasse lifti, astusid kööktuppa, mille seinapoolses servas oli voodinišš. Tuba oli viimati koristatud kes teab millal. Nad vaatasid välja aknast, millest