Luule, ametnik. Aili Alavee

ja kõht oli tühi. Raha ka peaaegu ei olnud.

      Aga ta pidi täna ju pangaarve avama!

      See oli Aleksandrit otsides meelest läinud. Lõunast oli juba hea tükk kulunud, nii põikles ta kärmelt kolleegide vahelt läbi ja ringiga ümber jaapanlaste rühma, püüdes mitte jääda fotodele, möödudes platsil meelt avaldavatest inimestest, kes loosungite järgi olid Ungari mesinikud.

      Pikk kassajärjekord pangas näksis Luule lõunaaega aina lühemaks. Kõik järje saanud seletasid asju hirmpikalt. Teenindaja oli lahke ja abivalmis, arve sai avatud, aga Luulel ei olnud enam tahtmist süüa, õigupoolest ei olnud aegagi jäänud.

      Selle asemel kõndis ta parki. Siin oli lõpuks õhku. Puud olid rohelised, ka siin. Kuigi nende rohelus oli teistsugune. Taeva sina oli teist värvi. Selle linna pilvedes ei olnud harmooniat.

      Pargi alguses oli pisike ausammas, sellele oli kirjutatud “Robert Schuman”. Oh kui tore, Luule teadis vähemalt, kes oli Robert Schuman. Tõnu oli talle jutustanud. Kaugemal paistis fotode järgi tuttav ratsanikega juubelikaar.

      Kui võimatu ja mõistusevastane see kõik ka ei olnud, Luule oli Brüsselis. See lihtsalt oli nii.

      Enne tulekut oli ta kujutlenud, et inimesed on siin ranged, tähtsad, ennast täis ja igavad. Senini põgusalt kohatud ei olnud sellised.

      Hommikul oli osakonnajuhataja Heikki teda kaastöötajatele tutvustanud.

      Nad olid läbi käinud Carlose juurest. Carlose nukker pilk oli eemal ja ta istus sama suures kabinetis nagu Heikki ise, soovis Luulele sõbralikult head algust ja küsis temalt hulga küsimusi Eesti kohta. Tal olid hallid lühikesed juuksed, nende värviga sobiv hall ülikond, ja Luulele tundus, et eriti ilusad kingad. Luule oli jäänud silmitsema seinal olevat fotot, kus oli noor Carlos, tema ümber trobikond lõunamaisena paistvaid inimesi, enamik lapsed.

      “Ma töötasin kunagi Piirideta Arstide organisatsiooniga Boliivias,” selgitas Carlos. “Siis aga osutus komisjoni kutse tugevamaks. Alguses tulin töötama Kolmanda Maailma abiprogrammidega, ja eriti tugev oli komisjoni kutse siia, peasekretariaati.” Jutu jooksul oli ta pilk aina rõõmsamaks muutunud, ja viimaste sõnade juures vaatas ta silmanurgast lustakalt Heikki suunas.

      “Nii,” ütles Heikki.

      Gudrunit nende osakonnast mäletas Luule Tallinnas toimunud töövestluselt. Gudrun oli seal ta vastuste peale aina julgustavalt noogutanud.

      Gudruni kabinet oli roheline oaas igas suunas kulgevate taimedega. Laua peal oli foto noore naise ja kahe väikese tüdrukuga, seal oli ka karp šokolaadi, mida Gudrun lahkelt pakkus.

      Gudrun kinnitas, et ükskõik mis mure on, Luule võib alati tema abile loota.

      Järgmisse kabinetti olid nagu naljaks kokku istuma pandud kaks väga erineva väljanägemisega noormeest. Ühes neist oli kõik ümarik, soojavärviline ja naerev, teine oli, vastupidi, kõhn, kahvatu, sakiline ja turris kulmudega. Nemad olid samuti uutest liikmesriikidest äsja tööle võetud.

      “Tere tulemast, Luule,” ütles esimene rõõmsalt. “Ma olen kindel, et sulle hakkab siin meeldima.”

      “Tere tulemast meie torni,” ütles teine mornilt.

      Kas Heikki oli “torniga” rahul? Aga sõna väljendas ka Luule tunnet.

      Heikki ise oli sõbralik, lihtne, kindlalt maa peal. Heikki oli samuti pidanud tutvustusringi järel kiiresti koosolekule minema, väga vabandanud ja lubanud õhtupoolikul põhjalikult rääkida.

      Ehk oli Ilona kõige sarnasem ta ettekujutusega komisjoni ametnikust. Aga temaga ei olnudki nad ju veel rääkinud.

      Luule joonistas neist kõigist mõttes pildi. Soe ümar maakivi, kõhn ratsanik, aed-karikakar, leebe päike, välgujumal, kahkjas roos valges kitsas klaasvaasis.

      Eile, esimesel tööpäeval uutele töötajatele peetud loengul olid osad inimesed aina agaralt küsimusi esitanud, mõned aga olid, nagu Luulegi, vaikselt kuulanud ja tundusid üsna tema sarnased. Loengust endast Luulele palju meelde ei jäänud, ta pea oli olnud täis teisi asju.

      Veidral kombel oli kõrvu jäänud jutt ravikindlustusest. Alates sellest hetkest on nad kaetud, ükskõik millises maailma nurgas nad ka ei oleks. Maailm avanes ja kuulus nüüd neile.

      Kas Carlosele oli kunagi tööletulekul sama asja seletatud? Mida tundis tema, kes ta oli juba enne paljudes riikides elanud?

      Luule oli muidugi ka reisinud ja maailma avastanud, käinud korra Soomes ja Rootsiski. Aga siin tulvas maailm tema maailma jõuliselt sisse. Eri rahvusest töökaaslased, keeled, jaapanlaste trobikond ukse ees …

      Tagasiteel kontorisse, Ungari mesinike suminast möödudes tundis Luule, et päike paistab ja jalge all on kindel maa.

      Aga katus ta pea kohal? Kogu selle hüplemise juures oli ta unustanud korterimaaklerile tagasi helistada. Üks päev vähem korteri leidmiseks …

***

      Maja pikima koridori ühes otsas oli nende osakonna koosolekusaal, Luule ja Ilona kabinet oli teises otsas eelviimane. Nad sammusid koosolekult mööda sinivaibalist halliseinalist koridori oma ukse poole. Ühel pool andsid koridorile rütmi vaibavärvi sinised uksed. Teisel pool oli hallide maast laeni seinakappide rivi. Siin ja seal oli seintele plakateid pandud. Pildikesi täis maakaart, Luulele tundmatu kunstniku teos, foto helesinises meres olevatest valgetest saartest. Kellegi ukse peal oli vihmavari. Ta lootis neid kõiki kunagi rahulikult vaadata.

      “Paneks meie ukse peale ka midagi,” ütles ta Ilonale.

      “Jah, pange näiteks trellide pilt,” ütles neist tõukerattal mööduv sakiline kolleeg, kelle nimi oli Tomaž.

      Koosolekusaali ukse taha pargitud tõukeratas oli ennist koosolekul huvi tekitanud.

      “See on hea mõte,” oli arvanud Carlos, silmad kohal. Mis iganes aitab kaugele silmapiirile läheneda, on hea? Carlose enda kõnnak oli, nagu oleks ta kogu aeg ratsutanud. Luule kujutles korraks, kuidas oleks nende koridoris hobune välja näinud. Küllap oleks ta päevavalgusest puudust tundnud.

      “Nüüd hakkab Gudrun koridoris kepikõndi ka tegema,” arvati.

      “See on hea mõte, eriti talvel,” ütles Gudrun.

      “Täna tõukeratas, homme jalgratas, ülehomme võib-olla aiakäru, kuhu me niiviisi jõuame,” oli keegi rahulolematu.

      Tomaž seletas siiranäoliselt, et tõukerattaga oli lihtsalt hea tööle tulla ja miks mitte siis juba ka pikki koridore sõita, töö tõhusus suureneb.

      “Hea küll, kas alustame?” küsis Heikki. “Kõigepealt tutvustame meie uut kolleegi, Luule Aedmäed.”

      Seda hetke oli Luule kartnud. Mida oli tal nendele tähtsatele inimestele enda kohta tarka öelda? Temal, kes ta tuli väiksest riigist, väiksest linnast, tavalisest perest. Ka ei olnud ta elus veel midagi korda saatnud. Et ta õppis ülikoolis pedagoogikat ja töötas aasta, peaaegu aasta õpetajana? Seda ta rääkiski. Tema üllatuseks noogutasid kõik talle sõbralikult ja heakskiitvalt. Edasi hakati rääkima asjadest, mis Luule jaoks võõrad. Ta pingutas hoolega jälgida ja märkmeid teha, sest tema pidi pärast ülevaate koostama.

      Mingil hetkel tajus ta meeleolumuutust, enamiku kolleegide üllatust, proovis oma tähelepanu teravdada ja tabas Carlose jutu lõpust: “… kaubavahetuse volinik ei ole sõiduohutuse direktiivi vastu.” Kõik paistsid selle peale imestunud. Sakiline kolleeg Tomaž oli nägu väänanud, ümar ja päikseline kolleeg Fernandu oli teinud käega kaarja liigutuse. Heikki “hüva, eks me siis näe” oli kõlanud erilise tooniga.

      Luule tahtis kohe kähku Heikkile lubatud koosoleku protokolli valmis kirjutada, aga ei suutnud keskenduda.

      Juba esmaspäevaks pidi tal olema leitud korter. Ta vaatas lootusrikkalt e-kirju, olles eile vastanud kaheksale kuulutusele.

      “Kuidas on?” küsis Ilona

      “Mitte ühtegi vastust. Ma ei saa aru, miks nad ei vasta! Nad ju tahavad kortereid üürile anda …”

      Luule oli alguses proovinud helistada, aga siis