Kaks paari ja üksainus. Anton Hansen Tammsaare

ta on… näe, meiegi mõtlesime homme heinad koju tuua, muid päevi ei taha raisata. Saab paar väikest kegu teisi, toome enne kirikuaega hommiku vara ära. Vanamees muidugi magab juba, keda mulgi muud on. Eks sinagi taha puhata. Kas haigus on juba möödas?“

      „Ääh, möödas… kes ta mööda ajas! Enne surma pole loota. Ära harjund, ei pane tähelegi. Ega ta siis ka nõnda hull ole, et sugugi elada ei või. Ma saan öösel magadagi. Magamajäämisega on kõige halvem; õhtul on alati pahem, kirbud jooksevad ka veel. Niipea kui aga silmad kord kinni lähvad, ei siis tea enam kellestki. Eila öösel magasin nii raskesti, et ei kuulnudki, kui poiss karjuma hakkas. Alles siis, kui vanamees ütles: „eit, kas sa ei kuulegi õige või?“ – ärkasin üles. Mul pole seda iialgi juhtund…“

      „Jah, see on hull, et seda ikka kuuleb, kui tema liigutab. Ma tean, kui mul Kata pisike oli, siis – niipea kui liigutas – kraps olin üleval. Nüüd jälle ei kuule müristamistki, varasta või asemelt ära, ei tea õhkagi“.

      Tiina oli naerul, kui ta viimaseid sõnu rääkis. Ka Viiu tundis kergitust, kui nad lahkusid.

      Öö oli pehme ja vaikne; ainuski puuleht ei liikunud ka kõrgemate puude latvades. Rohutirtsud lõid hulgana laulu, ajuti peatades, nagu kuulaksid nad, mis teised teevad. Taga metsas huikas öökull, keda soristes näis osatavat. Kustki kostis koera haukumine, siis kauge püssipauk, mis metsa kohama pani. Köstri aias laksutas ööpik. Keegi aga ei pannud seda tähele. Igaüks oli oma lauluga ametis, ja kes vaikis, see magas. Otsekohe üle välja paistis mõis oma pargiga, mis hirmutavalt mustas.

      „Jüri! Jüri ae!“ hüüdis Viiu redelit mööda lakaotsale ronides. „Eks su uni saa juba otsa? tahame sööma hakata, Juuli lubas kiriku minna, kutsub sind ühes… Ei sa kuulegi? Olid jälle öösel kodust ära või? Mis sa jooksed mööda küla ringi, löövad sind vigaseks nagu Mäo Andrese… Tõuse nüüd üles: teised ootavad, tahavad sööma hakata; ma pidin täna mustikile minema…“

      „Anna pühapäeva hommikulgi ometi rahu, argipäevadel nääksud muidugi juba enne päikesetõusu. Hakake sööma, kui tahate, ega mina teid keela, ega see toit minu luku taga ole…“

      Ta pööras teise külje ja ei teinud ülestõusmisega asjagi.

      „Ju siis ikka öösel kodust ära olid, mis uni sul muidu on: kell juba üheksa…“

      „Jää õige ükskord rahule… Olin ma kodus või ei olnud, mis see sinusse puutub. Sa vaata plika ja laste järele, mina tean isegi, mis ma teen“.

      Ema jäi nende sõnade peale natukeseks vait ja ütles siis:

      „Kas sa ei tule siis maha? Eks sa tule söö kõht täis ja maga siis edasi, või minagi sind keelan, kui sa väsind oled…“