Kaks paari ja üksainus. Anton Hansen Tammsaare

emale. „Mis sa ütlesid mulle teine kord? Et Juljus viimane on, aga mis see siis nüüd on? Võib olla, tüdruk ehk veel koguni?“

      „Ei ole, poeg on“, sõnas Viiu, ilma et ta oma silmi oleks üles tõstnud.

      „Oleks ta tüdruk olnud, siis oleks ma ta küll jalgupidi vastu seina virutanud! Ei tea, mis pagan sa nende nirakatega teed! Et sul ükskord himu otsa ei saa, surevad sul nälga kätte ära; paljad nagu harakad“.

      „Heldene aeg, ega ma siis üksi seal süüdlane ole“, rääkis Viiu.

      „Üksi süüdlane ole… Vanamees on niisamasugune tola, nagu mõni maksaks nende pealt…“

      Viiu hakkas nutma.

      „Nüüd nuta ja hulu, nagu see nad su’lt vähemaks võtab. Surm ei taha ju ka neid. Ei tea, mis ta niisuguste nälgind kiiskadega teeb, muud kui las’ virisevad. Pärast vannuvad muidugi kõik teid selle eest, et te neid olete nõutanud. Hale meel ei ole teil ka neid näha! Parem võivad nad sündimata olla, kui sedasi vingerdada, paljajalu ja paljareisi jooksta ja härra ees mütsata seista. Ma ei taha sellepärast koju tullagi: viletsus vahib sulle igast nurgast vastu. Süda saab täis, iseennast ei taha näha…“

      Poeg sõimas ja haugutas, ema nuttis ja õõtsutas põlatud venda põlvedel. Ja siis tuli vaikus. Keset palet kortsudes seisatasid eidel viimased pisarad, nagu ootaksid nad teisi järele Silmad läikisid kustuval helgil. Jüri tõusis toolilt, tõmbas sügavalt hinge tagasi, pistis käe tasku, võttis kahe kopika eest saia välja ja andis emale, sõnades: „Säh linna saia ometi, ega sul haiguse ajalgi midagi paremat olnud kui kala, leib. Oleks ma seda teadnud, ma oleks midagi toonud, aga ma ei võinud ju aimatagi; mõtlesin, vanad inimesed, ega enam ole“. Jüri oli varsti oma vana ema poeg, põlatud venna vend. Vihatuju oli mööda. Ema hingas kergemalt, vaatas rõõmsalt oma pojukest. Siis tõstis ta pilgu Jüri poole, püüdis nagu naeratada, ja juba hiilgasid pisarad jällegi ta auku vajunud silmades. Ta tahtis midagi pojale vastata, aga ei saanud – huuled liikusid ainult. Saia võttis ta vastu ja hoidis käes.

      „Eks sa hakka sööma… Aga ega sa raatsi, annad muidugi poiste kätte“, rääkis Jüri. Ta seisis ema ees ja vaatas väikest venda, kes rinda suus hoidis. „Mul on taskus nende jaoks kompvekka, söö aga sa sai pealegi ära“, pööras ta veel kord ema poole. Ta teadis aga selgesti, et sundimised asjata on: vähemalt poole saia annab Viiu ikkagi lastele. Jüri teab seda ise oma käest: ka tema oli kord väike, kallis pojuke.

      Isale ei tee Jüri etteheiteid, kui see töölt koju tuleb. Ta kardab, häbeneb, võib olla tunneb etteheidete asjatust. Isa on sõnavaene, nagu rahutu, kui lapsukene kägisema hakkab.

      Kui suuremad õhtul lakka ronivad, jääb isa mudilastega tuppa – istub norus peaga aseme äärel, kus ees kõige väiksem kiigus puhkab. Natukese aja pärast kostab norisemine: vanamees on magama uinunud.

      Magage magusasti, isa ja pojad, puhkamist läheb vaja, kuid millal ärkate teie? Hommikul. Aga millal on see hommik? Siis kui öö mööda on läinud, kui päike särades tõuseb. Aga ilm on ehk pilves, mets on ees, suur, paks, pime mets, päike ei paista teile? Noh, eks siis tõuse valge hakul. Ja, ja, valge hakul, kui ka päikest veel kuski näha ei ole…

      Viiu ei saa veel aega magama minna, ta peab enne Tiinaga nädalasündmused läbi arutama, nagu see laupäeviti nende põline viis rahuaegadel on.

      „Te Jüri tuli täna koju… Mis ta ka ütles, et sul jälle pisike on?“

      „Oh, Jumaluke, kartsin esiteks, et tuleb ikka kallale; säh, ütles ju, et ta oleks jalgupidi vastu seina virutand, kui tütar oleks olnd, õnn et poiss on. Noh eks tal ole õigus ka, või ma’gi seda tagasi a’an, aga mis sinna parata. Ma olin üsna mureta, kui mul Juljus ära oli, et ega enam karta ole; käevaataja ütles mulle, et Juljus pidi viimane olema. Aga eks see ole Jumala tahtmine, annab ja võtab. Kui Hans ja Tiiu ära surid, nutsin ma ja mõtlesin: surge aga pealegi, saate vaevast lahti, taeva Isa juure, temal leiba küll, kurja pole te ka veel teind. Ehk kus nad seda kurja pidid tegema. Tiiu oli pisike, kõhnake, käed ja jalad imenääpsukesed. Ma olin ise sel ajal haige, süüa polnd ka midagi, nagu nüüd, rinnad olid tühjad, muud kui viriseb ja nutab teine, aga mis sa teed! Anna see tühi nahk teisele suhu, tirib, tirib, ja jälle laseb lahti ning nutab haledasti. Ta oligi imelik laps, teist siukest pole mul olnd, nuttis päris vana inimese moodi. Ma hakkasin kohe vaatama, et saab näha, mis ta’st saab – näe, ära suri…“

      „Eks ta ole nende lastega see tegu; mul on praegu kaks tükki teisi, siiski tüütavad ära, viruta teisi vahel. Sestsamast kahju omal ja hale meel. Ei tea, mis sa rumalatest peksad. Rikastel, neil on teine asi… aga vaata, ega neil polegi neid palju, meil veel rohkem. Näe, mõisas on paljalt neli tükki, kas tema ka poleks jõudnud neid toita ja katta?“

      „Jah, näe, võtavad teised ammed koju ja kõik, ehk kuidas neile paraku süüa antakse! Mul on paergu… no mis sa annad talle? Mõtlesin, et kui lehmadest rohkem piima saaks, hakkaks seda talle andma, aga neist pole midagi saada. Jüri tuli ka koju, nüüd hakkavad kolmekesi tööl käima – hoia aga viimane piimatilk nende jaoks, ega nad vee leivaga rahul taha olla“.

      „Aga mis muud, kui ta vähegi märkama hakkab, peab talle ühte ja teist asja hakkama peosse toppima. Näe, Juljusega oli, niipea kui juba tugede najal istuma hakkas, lutsutas teine leivakoorukest ehk lihatükki pealegi, silmad aga liimendasid peas, kärbsed kippusid kallale – neil on ju kohe hais ninas“.

      „Mis neid nüüd rääkida, ä’ä söövad südame seest. Mul on, kipuvad nirakad sahvri kohe väevõimuga, ei tohi ust paotadagi. Ehk kas välja lähevad, ä’ä sa mõtle, eks katsu ajada! Võtsin täna, peksin teisi käterätikuga. Nad kurjad loomad, muud kui laudite vahele, piima- ja koorepüttidesse. Kõik asjad rikuvad ära, n’a et ei julge midagi sissegi panna. Mis tarvis niisugused nirud on ilma peale loodud, kellel neid tarvis?“

      „Või need kärbsed üksinda on, va lutikad ja kirbud, need veel hullemad. Seda pagan mõistab, kust neid nii palju tuleb. Loobi küll iga hommiku vett tublisti põrandale ja kribi kõva luuakontsuga kõik põranda lauavahed läbi, aga ei kedagi, kõik kohad teisi täis, muud kui hüppavad üks helps, helps, ega paigal märka seista. Lutikanirakad on veel seda hullemad, pimedad ei lase lapsi öösel magada – karjuma ajavad. Kuumuta küll keeva veega, aga mis nad sellest kuulavad. nad on sügaval krohvi vahel. Vaata öösel, tulevalgel, kui siis on väljas, nuusivad aga. Poisid küll põletavad teisi vahel tulega ja torgivad tikkudega seina vahelt välja, aga kes neid kõiki jõuab ära hukata“.

      „Kuidas Jüri ka nendega läbi saab? Ega linnas neid ole ?“

      „Ääh, ei ole nüüd… Mineval aastal ükskord rääkis, ma nüüd pole saand küsida, et neil seal niisamuti teisi“.

      „Sooh, või linnas ka neid, ei ma seda mõelnud. Vaata pimedaid, kus nad ei roni. Ei ta hakka ka naist võtma, vana mees teine juba. Nüüd ei salli, et sul neid on, las võtab ise naise, eks saa näha, mis laulu ta siis laulab, kus tema nad omal paneb? Ega sa ometi neid metsa või visata“.

      „Ei tema luba naist võttagi, tõotab vanaks-poisiks jääda. Ütles ju viimati teine, et kurat võtku naisevõtmine ja lastekasvatamine“.

      „Ääh, va Taidi-Laidi on siin, no mis ta sest kasu on saand, et ta naist pole võtnud, ega lapsi kasvatand? Näljas ja alasti teine, pole kuski kohta ega ulualust. Oleks naine, küllap siis oleks ikka toanurk ja oma leivakannikas“.

      „Jah, eks see temagi elu ole vilets küll, ega ta kiita ei ole. Vahel on, ei ta saa päeval otsal einet hamba alla. Tuleb aga õhtul teine, istub ja vahib, ega julge küsida ka, nagu häbi oleks, muud kui anna aga jälle tükk leiba teisele, ei lähe ju muidu magama. Ka paljaid külmi, magedaid kartulid sööb teine, kui aga kätte annad. Kuidas ta tänab, võtab mütsi peast ära! See on tal nõelutud ja tarnitud, paik paiga peal, oma nahka pole ollagi. Ma olen teisele ikka ütelnud, et mis ta sest mütsist peast ä’ä võtab, ega ma mõni saks ole…“

      „Eks ma naernud, et va Taidi-Laidi teeb niisamuti kui sead: ootab ja ootab ning kögiseb, ei lähe magama, enne kui suutäie kätte saab!“

      „Jah, mis see inimegi targem