Eesti digiraamatute keskus OU
Все книги издательства Eesti digiraamatute keskus OUJoonista valgus
"Lea Dali Lioni raamatus „Joonista valgus“ on nii karmi reaalsust kui kaunist sügavat vaimsust. Lea kirjeldab detailselt keemiaraviga seotud vaevustest ja samal ajal toimuvatest vaimsetest õppetundidest ning kogemustest nähtamatu maailmaga, mida ta nimetab pärismaailmaks. Lea kirjutas selle raamatu ise, sest kolm eelmist katset kahelt kirjastuselt ei olnud universumi poolt määratud teoks saama. „Mulle anti ülevaltpoolt mõista, et pean raamatu ise kirjutama nii, nagu mina tunnen, et on õige. Nii ma siis alustasingi selle kirjapanemist teadmata, et minu elu kisub kohe varsti pööraselt huvitavaks. Justkui selleks, et raamat ikka piisavalt põnev tuleks. Minuga on juhtunud uskumatuid lugusid ja osa neist on põimitud ka sellesse raamatusse. Pärast seda, kui andsin avalikkusele teada, et olen põdenud haigust nimega vähk ja läbi teinud nii keemiaravi, operatsiooni kui kiiritusravi, hakkasin suurel hulgal kirju saama. Iga kirja taga seisis keegi õnnetu, kel parasjagu mõni raske haigus või muu talumatu mure. Kuna mind oli ainult üks, hädalisi aga palju, sain varsti aru, et kõigile neile eraldi pole mul võimalik vastata. Seega panin raamatusse kirja ka kogu informatsiooni, kuidas mina end aitama õppisin ja milliseid tehnikaid kasutasin. Mis aga minu jaoks selles raamatus kõige tähtsam on? Ma proovin iseenda najal näidata, et igal olukorral on mitu erinevat nägu ja meil endal on alati võimalus valida, milliste nägudega olukordi me oma elus näha soovime. Et ka valu võib ilus olla, kui me teda päriselt tundma õpime. Ja et maailm on geniaalselt üles ehitatud ja töötab tervikuna kui õlitatult. Meil ei jää üle muud kui protsessi ilu nautida.“ „Joonista valgus“ on ka Lea laul, mis on talle erilise tähtsusega. Tal oli seljataga kaheksakuune raviprotsess ning ta polnud ammu midagi loonud. Ja siis ühel ööl see tuli… „Lõpetasin viie paiku hommikul, just siis, kui kurjus magab. Tõmbasin demo Ipod´i, et koos selle kauni lauluga, klapid peas, voodisse ronida ja uinuda.“
Raamat lastest. Osho. Noorte sisemise vabaduse ja intelligentsuse arendamine
"Vaata lapse silmadesse – midagi sügavamat pole olemas. Lapse silmad on nagu põhjatu sügavik. /Osho/ Lastele on omane ehe vabadus. Nad on rõõmsameelsed, mängulised ja loomu poolest loovad. Kuid kasvatamise käigus surutakse neid omadusi maha, et lapsed oleksid sõnakuulelikud ning sobituksid võimalikult hästi ühiskonda. Ja kuigi iga vanemate põlvkond kinnitab, et nemad ei tee oma lastega samu vigu, mis tehti nendega, sunnivad nad paratamatult lastele peale puudusi ja piiranguid, mille nad ise pärisid oma vanematelt. See raamat kutsub üles „laste vabastusliikumisele”, et purustada vanad käitumismustrid ja panna lastega suhtlemisele uus alus. See on teejuht täiskasvanutele, et nad teadvustaksid, kui palju nende käitumine lapsi mõjutab. Me õpime, millal laste eest hoolitseda ja neid kaitsta ning millal lasta neil omaette tegutseda, et nad oskaksid elust rõõmu tunda ja saavutaksid oma kõrgeima potentsiaali. Osho (1931–1990) on üks tuntumaid ja provokatiivsemaid tänapäeva müstikuid. Londoni Sunday Times nimetas Oshot üheks „20. sajandi tegijaks”; kirjanik Tom Robbins aga „kõige ohtlikumaks inimeseks pärast Jeesus Kristust”. Tema õpetuste mõju on üha kasvanud ning jõuab vaimsete otsijateni kõikjal maailmas."
Usalda mind, kui julged
Gallagheri Akadeemia väidab end olevat tütarlastekooli geeniustele. Tegelikkuses tähendab selles koolis kehaline kasvatus süvenemist võitluskunstide peenematesse saladustesse, reaalained annavad ülevaate moodsamatest keemiasõja trendidest ja kodutööde hulka kuulub salakoodide murdmine. – Cammie Morgan leidis imelise poiss-sõbra Joshi, kuid sunniti temast loobuma. Süda murtud, ei ihka ta nüüd muud kui uut rahulikku semestrit. See on muidugi tühi lootus, kui sa pärined auväärsest luurajate suguvõsast ja käid erakordsetele tüdrukutele mõeldud spioonikoolis. Cammie püüab kangesti olla tavaline tüdruk, kuid ohtlik elu ei jäta teda maha. Koos sõpradega avastab ta, et kool valmistub võõrustama imelikke külalisi, kel koodnimeks Mustsarv. Ja siis süüdistatakse just teda kõigi kooli saladuste tõsisesse ohtu seadmises. Et tõde lagedale tirida ja Cammie süüst puhtaks pesta, ronivad tema ja ta sõbrad õige pea kooli salakoridorides ja jälitavad kõike ning kõiki. Ehkki nad on treenitud spioonid, on vastased seekord nutikamad (ja nunnumad) ning panused kõrgemad – nii kooli saatuses kui ka Cammie südames.
Aja kirju
Olen veendunud, et teadmised on kollektiivne vara. Siia raamatusse raiutud kirjaridades üritan oma teadmisi jagada. Mõned asjad siin maailmas vapustavad mind. Näiteks tuimus, ihnsus ja ahnus. Näiteks suhtumine õnnetuisse, ka õnnetuisse põgenikesse. Püüan siin sellist suhtumist lahata. Ma ei salli russofoobiat, mulle meeldib Venemaa. Siinses Venemaa-tsüklis jagan teadmisi ja kogemusi, mida olen seda riiki risti-põiki läbi käies korjanud. Surm on mind alati huvitanud. Mis see on? Kuidas sellesse suhtuvad eri rahvad? Surmgi on siin jutuks. Samuti rahvuslased ja võõraviha, alkohol ja anonüümsed kommentaatorid, Savisaar ja Jeesus, Putin ja Hitler ning teised tegijad. "Aja kirju" koondab Olev Remsu kirjutisi perioodilt 2000 – 2015.
Marmorluik. Lapsepõlveromaan
"Marmorluik" (lapsepõlveromaan) on ebahariliku ja huvitava ülesehitusega: selles lõikuvad tavatul moel kolm liini. Autor jutustab oma sõjajärgsest lapsepõlvest, keerulistest, isegi piinarikastest peresuhetest, kooliaastatest, noorusest; näitab kummastavast ja süngest vaatenurgast Tartu Ülikooli, esitab ootamatu portree Juri Lotmanist, räägib sõprusest Juhan Viidingu, Sergei Dovlatovi ja paljude teistega. Teiseks liiniks on väljamõeldud sürrealistlikud novellid, mis on siiski tõukunud tegelikest sündmustest, need näitavad, kuidas elu tõsiasjad muunduvad kunstiks, kuidas sünnib kirjanik. Ja kolmas liin – originaalne vaatenurk suurtele kirjandusteostele, mis on Jelena Skulskajat mõjutanud, kujundanud tema kunstimaitset, saanud osaks tema elust. Kõik kolm liini sulanduvad omapäraseks pildiks inimesest ajastute, riigi, linna, ühiskonna taustal; pildiks kirjanikust, kelle elu liigub just nii, et pakkuda toitu loomingule – nii rõõmus kui mures.
Minu Shanghai. Maatüdruk megametropolis
Mida otsib Kesk-Eesti metsade vahel kasvanud tüdruk 25 miljoni elanikuga hiigellinnast, kus majad ulatuvad taevani ja tipptunnil müttab metroojaamas terve Eesti elanikkonna suurune inimhulk? Otsus Shanghaisse kolida oli teadlik valik. Tahtsin sukelduda täiesti teistsugusesse keskkonda ja selle endale „kodustada”. Mitte ühte sulada ega shanghaistuda, vaid vaadelda, kogeda ja aktsepteerida, et inimsuhted ja riigikord võivad toimida totaalselt teisiti, kui meie oma mätta otsas harjunud oleme. Esialgu plaanitud paariaastane periood Shanghais on märkamatult veninud üle kuue aasta pikkuseks ja mahutab hulganisti erilisi elamusi: töötamine EXPO-l, esimese rahvusvahelise konverentsi juhtimine, kaasalöömine maailma kõrgeimal trepijooksul, lähitutvus kohaliku haiglasüsteemiga ja palju muud. Ja kõige selle kõrval olen tõdenud, et Shanghai on hoolimata suurusest ja eksootilisusest üks turvaline ja sõbralik linn.
Paleontoloogi päevaraamat
„1980ndatel olen Rapla tüdruk, keda on hakanud huvitama paleontoloogia. Eelajalooliste isendite uurimine täidab mingil määral musti auke, kus võinuksid olla mu juured. Porgandipeenras tuhnides leian karvase ninasarviku lõualuu ning Rapla kirikaiast märke seal kunagi mäletsenud mammuti- ja ürgveisekarjast. Vanaisa eest pean varjama oktoobrilapse märki, koolis aga ei tohi iitsatadagi, mida kõike kodus loetakse ja räägitakse. Olen kooli ja kodu vahel nagu jäässe külmuv pardipoeg, kes proovib viimast vaba veesõõri enda ümber lahti hoida. Aga ajastud vahetuvad äkki nii suure hooga, et kui poleks harjumust vana päevaraamatut pidada, võiks arvata, et on möödunud mitu elu. Äkki leian ennast hoopis ühest teisest Eesti väikelinnast, Viljandist, vaatan kärgpere emana järvepeeglisse ja näen täiesti teistsugust aega ja iseennast.” Kristiina Ehini sulest on emakeeles varem ilmunud kuus luule- ning kolm proosakogu. Tema looming on pälvinud nii kodumaiseid kui rahvusvahelisi preemiaid. „Paleontoloogi päevaraamat” räägib autori lapsepõlvest, kooli- ja noorusajast Raplas kirjanikest vanemate peres. Raamat koosneb isiklikku laadi mälupiltidest, kuid perepärimuse kaudu ulatub autor ka oma sünnieelsesse aega. Eelajalugu, lähiminevik ja olevik põimuvad kokku üheks kirevaks tervikuks, täiendades „Aja loo” sarja veel ühe läbitunnetatud loo võrra.
Taevas ja Maa
See on lugu lapsest, kes kasvab kirikuõpetaja peres 1950–1960ndate Nõukogude Eestis, kus inimene arvab end olevat kõigevägevama ja usku Jumalasse peetakse igandiks helgesse tulevikku tormaval teel. Hoolimata sellest peaks kirikuõpetaja peres sündinu justkui enesestmõistetavalt jagama maast madalast oma vanemate tõekspidamisi. Miks olen sündinud just niisugusesse peresse sellises riigis? Miks peab meie pere rändama ühest kohast teise? Miks minu isa on valinud ühiskonnas väärtusetu ameti? Mis maa see on, kus niisugust peret nagu meil on, kummaliseks peetakse? Nende küsimuste üle murrab teismeealine tüdruk pead iseendas ja oma päevikus. Pika kaalumise järel astub ta vanemate seatud teelt kõrvale ja valib üliaktiivse osalemise nõukogude elus. Teda kannustab soov olla nagu teised, nautida tähelepanu ja ühiskonna tunnustust. Seda kõike ta saab, kuid oma hinges kiigub ta Taeva ja Maa vahel, ta süda jääb pooleks: olles nagu teised, on ta südames siiski tugevasti oma vanematega seotud. Õhtuti pimeneva tähistaeva all seistes küsib ta endalt: kuidas edasi? Või hoopis – tagasi? Oma vanemate pärandi juurde?
Inimese õigus: abiks inimõiguste õpetajale ja huvilisele
Õppematerjal on mõeldud kasutamiseks gümnaasiumiastme ainetundides, eeskä t ühiskonnaõpetuses ja ajaloos, ent ka teistes õppeainetes inimõiguste käsitlemisel. Samu i on materjal kasutatav kutsehariduses ja täiskasvanukoolituses ning sotsiaalainete õpetajate välja- ja täiendõppes. Õppematerjal eeldab, et õppijad on inimõiguste tekke- ning arengulooga juba üldjoontes kursis ja annab neile teadmistele lisaks lühikese ülevaate inimõiguste olemusest ning inimõiguste piiritlemisest põhiõigustes. Nimetatud on ka olulisemad rahvusvahelised inimõigustekonventsioonid. Lähemalt on käsitletud õigust väärikusele ja heale nimele ning õigust elule, sest need õigused on aluseks ja sisuks teistele inimõigustele. Lisalugemiseks on toodud katkendeid kirjandusest, mida võib õpetaja valikul tunnis kasutada näidete või aruteluteemadena. Kirjandusteosed on valitud kooskõlas õppekavas oleva soovitatava kirjanduse nimekirjaga ning peaks seetõ tu olema suures osas õpilastele tu tavad. Piltliku materjalina saab tundide näitlikustamiseks ja aruteludeks kasutada koomikseid. Lisalugemise lehekülgedel on ka näidisküsimused. Neid lehekülgi võib õpilastele paljundada. Lisatud on „Inimese ja kodanikuõiguste deklaratsioon“, mis võe i vastu 1789. aastal ja on olnud eeskujuks põhiseaduste põhiõiguste peatükkidele, Ees i Vabariigi põhiseaduse II peatükk ja ülevaade näitusest, mis käsitleb inimõigusi Nõukogude Ees is Viimaks on mõned soovitused õpetajale tunni läbi viimiseks inimõiguste teemal.
Harjutusi lapse lugemisoskuse edendamiseks
See raamat on mõeldud lastele, kel ees eelkool või esimene klass, ja täiskasvanuile, kes tahavad nende lastega tegeleda. Järjest rohkem kurdetakse, et laps õpib küll kiiresti lugema, kuid ei saa loetud tekstist aru, ei oska lugeda funktsionaalselt. Raamat pakub laia valiku harjutusi, mis õpetavad last vaatama teksti kui teabeallikat, nägema seda mitme nurga alt ja loetut reaalse eluga siduma. Tekstide juures on küsimused ja ülesanded. Kõik harjutused õpetavad eri tekste omavahel seostama, teavet üldistama. Osa harjutusi on dialoogi vormis, arendamaks lapse empaatiavõimet ja ilmekat lugemist. Lugude sisu keskendub suuresti loodusele, kodukohale ja inimsuhetele. Enamikku tekste saab kasutada ka etteütlustena. Palju on kirjutamisülesandeid. Lisatud on tähe- ja sõnamänge ning ristsõnu. LOONE OTS (1965) on filosoofiadoktor pedagoogika erialal, Tartu ülikooli õppejõud ja koolitaja.