Eesti digiraamatute keskus OU
Все книги издательства Eesti digiraamatute keskus OUTõde või tegu. I-III
„Tõde või tegu” on kolmeosalise noorteromaanisarja kordustrükk, kus kõik osad on koos ühes köites. Sarja esimene osa ilmus 2015. aastal ja leidis lugejate seas kiiresti sooja vastuvõtu. „Tõde või tegu” on haarav lugu noorte sõprusest, esimesest armastusest ja sassis peresuhetest.
Peategelane Stella leiab end ühel hommikul ärgates täiesti üksi. Tema ema on jäljetult kadunud ning õige pea ilmnevad asjalood, mis Stella senise kujutluse turvalisest maailmast täielikult segamini paiskavad. Sõbrad otsustavad aidata Stellat painavatele küsimustele lahendust leida. Noortepeole kutsutud selgeltnägija annab ootamatult kätte niidiotsad. Kes on see, kelle viha ja vaenu põhjustavaid varjatud tundeid selgeltnägija tajub? Kelle salasuhte ilmsikstuleku eest hoiatab? Ja kes on see kuri ja eksinud hing, kes läbi pimeduse läheneb? Vallandub sündmuste ahel, mis viib Stella ja tema sõbrad otse koolipingist kriminaalide salakambritesse, mahajäetud maamajja, väikesaarele ja mujalegi. Et eluga edasi minna, peab Stella sõprade abiga selgust saama, miks ta ei tea midagi oma isast ja kuhu kadus tema ema.
Klara ja päike
Nobeli preemiaga pärjatud Briti kirjaniku Kazuo Ishiguro 2021. aastal ilmunud romaani „Klara ja Päike” tegevus toimub ilmselt mitte eriti kauges tulevikus, tõenäoliselt Ameerika Ühendriikides. Raamatu peategelane ja minajutustaja on robot, TS ehk tehissõber Klara, kes on kavandatud teismeliste seltsiliseks. Paremates perekondades on nimelt kombeks lapsi geneetiliselt töödelda ehk „kõrgendada”, et neil oleks võimalik elus paremini läbi lüüa. Sellega kaasnevad terviseriskid ja habras immuunsüsteem sunnib lapsed koduõppele tahvelarvutite taha.
Juba poeaknal paistab Klara oma kaaslaste seast silma teravama tähelepanuvõime ja eelkõige suure huviga välismaailma vastu. Pikapeale täitub ka tema igatsus ning ta saab endale „lapse” – ostetakse ära ning viiakse koju, kus elavad Josie, tema ema ja majapidajanna Melania. Josie on tihti liiga haige, et isegi tahvelarvuti kaudu õppetöös osaleda, ja siis pakub Klara talle tuge. Josiel on ka sõber, naabripoiss Rick, kellega nad ühist tulevikku plaanivad, kuigi Rick pole „kõrgendatud” ning seega pole tema tulevikuväljavaated Josie omadega võrreldavad. Ent mitmesuguseid tulevikuplaane teevad ka Josie ema ja Ricki ema preili Helen, ning nagu peagi selgub, on Klaral endalgi Josie aitamiseks oma salaplaan.
Düüni messias
Frank Herberti klassikaks saanud „Düüni kroonikate” teine osa – kujutlusvõime triumf ja üks kõige menukamaid ulmeromaane läbi aegade.
„Düüni messias” jätkab Paul Atreidese ehk Muad’Dibi lugu. Möödunud on kaksteist aastat „Düünis” kirjeldatud sündmustest. Tal on universumi imperaatorina rohkem võimu kui ühelgi teisel maailma ajaloos. Ühelt poolt on ta jumala staatuses fremenite seas, teisalt on tal võimu haarates tekkinud pikk nimekiri vaenlastest.
Vaenlaste salasepitsuste tõttu on ohus kõik Atreidesed, kuid kõige enam kardab Paul oma armsama Chani ja nende veel sündimata pärija pärast.
„Kaasaegse ulmekirjanduse tähisteos.” – CHICAGO TRIBUNE
„Võimalik, et „Düün” on praegu isegi asjakohasem kui esmailmumise ajal.” – THE NEW YORKER
„Ainulaadne, millise sügavuse ja erakordse detailsusega on loodud romaani karakterid ja kogu see maailm. Ma ei tea midagi võrreldavat peale „Sõrmuste isanda”.” – ARTHUR C. CLARKE, Briti ulmekirjanik, leiutaja ja futuroloog
Kaanekujundus ja illustratsioon: Jim Tierney
Õuduste teater
„See on romaan illusioonidest, ideaalidest, meeleheitest, see on rüütliromaan, kuid rüütellikkuse cervanteslikus tõlgenduses” – niiviisi määratleb oma teost autor, kelle proosa avab meile vene emigrantide maailma uue nurga alt. Romaan näitab unenäolisse ruumi, kahe riigi ja kahe aja – heroilise kontrakultuuri mineviku ja raskesti hoomatava oleviku – vahele takerdunud venekeelsete eestlaste argipäeva. Ohtlike seikluste ja sündmuste lõputu jada, kuhu autor oma tegelasi kaasab, muudab loo avaraks kunstiliseks panoraamiks, mis kipub kohati meenutama Bruegeli maale.
Andrei Ivanov (snd 1971) on üks viimaste aastate auhinnatuim ja suurimat tähelepanu pälvinud Eesti kirjanik. Varrakult on varem ilmunud Ivanovi Skandinaavia-tsükkel, mille kõik osad on nomineeritud erinevatele kirjandusauhindadele, sh jõudis „Hanumani teekond Lollandile” 2010. aastal Vene Bookeri lõppvalikusse ja „Kuutõbise pihtimus” sai 2015. aastal Eesti Kultuurkapitali venekeelse kirjanduse aastapreemia. „Harbini ööliblikad” (eesti k 2013) pälvis Venemaal maineka kirjandusauhinna NOS ning jõudis samuti Vene Bookeri finalistide hulka.
Nukk
Sellest pidi tulema ema ja tütre mõnus püügiretk ema töökaaslase väikesel kalalaeval. Nad ei saanud saagiks siiski suurt midagi peale noota takerdunud katkise nuku. Aastaid merepõhjas lebanud nukk nägi välja eemaletõukav ja ema esmane soov oli see vette tagasi visata, kuid tütre pealekäimisel võeti nukk siiski koju kaasa. Õhtul postitas ema nukust tehtud pildi sotsiaalmeediasse. Hommikuks oli ema surnud ja nukk kadunud. Möödub mitu aastat. Politseiuurija Huldar osaleb inimjäänuste otsimises keset rahutut merd kohas, kus hiljuti oli leitud inimluid. Merepõhjast leitud luustikutükkide päritolu tuvastamine osutub siiski raskemaks, kui alguses arvati. Samal ajal kaasatakse Huldar kodutu uimastisõltlase mõrva uurimisse, psühholoog Freyja palutakse aga osalema juurdluses, mis uurib laste turvakodus väidetavalt aset leidnud seksuaalset väärkohtlemist. Õige varsti saab selgeks, et kõiki neid juhtumeid seob üks parajasti teadmata kadunud ja väga haavatav tunnistaja – seesama tüdruk, kes aastaid tagasi nukku endale tahtis.
Lugejas kerget kõhedust tekitav „Nukk” kinnitab veelgi Yrsa Sigurdardottiri kui meisterliku, põnevust ja üllatavaid pöördeid täis lugude looja mainet.
Kreenis
Ajaks, mil Blix peale mitut vastamata kõnet oma noorele kolleegile Sofia Kovicile tagasi helistab, on too juba surnud. Vastus küsimusele, kes Sofia tappis, näib peituvat selles, millest Sofia temaga rääkida tahtis. Kui Blix leiab Sofia kodust raamatu sarimõrvar Charles Mansonist, kes väidetavalt ühtegi oma ohvrit ise ei tapnud, mõistab ta, et kolleeg on jätnud maha hulga niidiotsi.
Mis teeb mõrvarist mõrvari, on raamatu läbiv motiiv. Lugejale rullub aeglaselt lahti traagiline ja Blixile äärmiselt isiklike tagajärgedega sündmuste jada, kus kreenis ei ole vaid kogenud politseiniku elu. Uurijate tegevust räsivad sisemised pinged ja kahtlused. Tõde ei jää Blixi eest varjatuks, ja ka seekord on sel oma hind. Pinget jagub viimaste lehekülgede viimaste ridadeni.
„Kreenis” on norra kahe menukaima krimikirjaniku Jørn Lier Horsti (snd 1970) ja Thomas Engeri (snd 1973) koos kirjutatud krimisarja kolmas raamat. Sarjas on varem ilmunud „Nullpunkt” ja „Suitsukate”.
Tapamaja
Kui Jack Reacher astub Georgia osariigis Margrave’i väikelinnas bussist maha, et otsida ammu surnud musta džässmuusiku jälgi, kavatseb ta üsna pea edasi sõita. Ootamatult vahistatakse ta aga mõrvas süüdistatuna. Terve Margrave näib olevat lausa ideaalne – vaikne, unine ja hoolitsetud. Nüüd aga on linnakeses toimunud mõrv ning süüdlaseks saab olla üksnes võõras. Sedapuhku on aga tehtud valearvestus, sest Reacher pole kindlasti mees, kes laseks end süüdi lavastada. Seda enam, et tapetuks osutub tema enda vend Joe, keda ta pole seitse aastat näinud. Ja Joe pole sugugi ainus tapetu. Loomulikult ei tule enam kõne allagi, et Jack Reacher linnakesest lahkuks. Igatahes ei lahku ta enne, kui on teada saanud, kes ta venna tappis ning milliseid hämaraid asju linna süütuilmelise pealispinna all aetakse.
„Tapamaja“ on Lee Childi fenomenaalse Jack Reacheri menusarja esimene raamat. See tutvustab lugejale Reacherit, kindla elupaigata sitket endist sõjaväepolitseinikku. Õppinud sõjaväes kiiresti mõtlema ja veel kiiremini tegutsema, on ta karmide aegade ideaalne action-kangelane.
„Kõik Reacheri-põnevikud on vinged lood, aga kuna see on esimene, tundub loogiline alustada sellest“ – Stephen King
Raamatusari on aluseks Amazoni algupärasele sarjale „Reacher“. Kordustrükk on täiendatud Lee Childi ja Philip Pullmani eessõnadega.
Kutsung sisekosmosest
„Kutsung sisekosmosest“ on kogumik lugusid lapsepõlve ja noorukiea piirimailt. Need lood räägivad armastusest, sõprusest, rõõmust ja kurbusest, tülidest ja truudusest. Sõpradest, kes pole enam sõbrad. Endistest sõpradest, kes saavad uuesti sõpradeks. Armumisest ilma midagi tagasi saamata. Esimesest suudlusest. Õest, kes vajab rohkem, kui sa pakkuda suudad. Õnnest lasta taeva poole maailma kõige ägedam ilutulestik. Elust, mis on ühekorraga nii hirmus keeruline kui ka hirmus lihtne.
Armastus jõuluturult
Eakate inimeste kortermajas toitlustaja ametit pidav Connie on internetikohtingutega kaasas käivatest jamadest surmani tüdinud. Minevikusuhetes haiget saanud naine, kes peab arvestama ka pojaga, suhtub nüüd kõigesse suhetega kaasnevasse teatud kahtlustega. Siis korraldab üks hooldekodu asukatest talle kohtingu kaunil jõuluturul Saksamaal – tingimusel, et sinna võetakse kaasa ka väikebussitäis vanureid …
Connie suundub vana turuplatsi täitvate vilkuvate jõulutulede all soojas piparkoogilõhnapilves oma võimaliku kaaslasega kokku saama, kaasas nimekiri tingimustest, millele mees vastama peaks. Pagar Heinrich justkui sobiks igas punktis, aga Heinrichi rivaali Williamiga kohtudes hakkab Connie endalt küsima, kas nimekirja ristikeste tegemine ikka annab õige tulemuse.
Võtke kröömike üksindust ja näpuotsatäis nukrust. Segage läbi jõuluturumaagiaga ja lisage pihutäis magusalt lõhnavaid piparkooke ja sortsuke hõõgveini. Tulemuseks on soe armastuslugu, mis leiab aset talve võlumaal.
Elus ei piisa nimekirja ristikeste tegemisest, elu armastab meid üllatada ootamatute sündmustega, milleks me pole vähimalgi määral ette valmistatud, ja see muudab meie teekonna veegi vahvamaks ja väärtuslikumaks.
Veneetsia
Kirglik portree ühest maailma kõige imelisemast linnast, mille autoriks on suurepärane kirjanik.
Jan Morrise klassikaliseks kultusteoseks kujunenud „Veneetsia“ ei ole autori enda sõnul ei aja- ega kultuurilugu või reisikiri, kuigi sisaldab paratamatult kõigi nimetatud žanrite elemente. Eesti keeles seni teenimatult kahe silma vahele ja seega avaldamata jäänud Morris ise käsitleb oma raamatuid „erakordselt enesekesksete autobiograafia katketena“, milles paik, kus ta parasjagu viibib, on oma ajaloo ja tulevikuga taustaks autori enese arengule ja kujunemisprotsessile, muutudes tööriistaks, mis aitab väljendada maailmavaadet ja humanismi. „Veneetsia“ on tema sõnul romaan inimeste ja ühiskonna kujunemisest, see kirjeldab tema enda sisseelamist linna ellu, kohanemist selle keskkonna ja inimestega, mis on paratamatult mõjutatud ajaloost ja minevikusündmustest, mis autori tundlikes kirjeldustes ellu ärkavad. Nagu hunnitu Veneetsia isegi, on ainulaadne ka see kirjatükk, mis peegeldab ühe linna loo abil autori enda lootusi, illusioonide purunemist, armastust ja mälestusi. Morris maalib lopsakas proosas, huumori ja iroonia abil isikustatud, läbi noore ja rikkumata inimese silmade nähtud portree ekstsentrilisest linnast, millele ei leidu siiani võrdset.
Jan Morris (1926-2020), „lennuajastu Flaubert“, oli üks meie aja silmapaistvamaid reisikirjanikke. Tema sulest on ilmunud 40 raamatut. Morris pani teraselt tähele eri paikadega seotud intiimseid detaile, näidates lugejale teatud kohti konkreetsetel ajahetkedel, ning kirjeldas samas laiapõhjalisi, kõikehõlmavaid muudatusi, mida erinevad ajastud ja inimesed endaga kaasa toovad.