Зарубежная фантастика

Различные книги в жанре Зарубежная фантастика

Vallaslaps. Eevi Altma abielu

Helmi Mäelo

Helmi Mäelo (1898 – 1978) kuulub küll eesti kirjanduse pagulasautorite nimistusse, kuid tema kirjanikutee sai alguse enne Teist maailmasõda kodumaal. Tuntuse saavutas ta käesoleva romaanidiloogiaga “Vallaslaps. Eevi Altma abielu”, mis ilmus eraldi raamatutena 1934. ja 1935. a Tartus, ja seda just kõlbeliste küsimuste julge käsitlemise, laiemalt n-ö naisteema tõttu. Mõlema romaani peategelane Eevi on lastekodulaps, keda loomuomane läbilöögivõime viib kõigist elutakistustest hoolimata aina kõrgemale, samal ajal kui mõned tema suguõed jäävad elule selgelt alla või lähevad kergema vastupanu teed.

Juba olnud

Rein Põder

See on déja-vu nähtusele rajatud teise elu lugu. Romaani peategelane, üle keskea mees, sõidab nimeeksituse tõttu võõra klassi kokkutulekule ja satub ühtlasi vale aega – ja kõik ta edasised pingutused ennast ning oma aega tagasi saada lõpevad tulemusteta; veelgi enam – iga uus samm viib teda üha sügavamale minevikku, autoritaarse aja eluollu, sõjaväemaailma, hirmuaastatesse. Romaani esimene osa päädib Eesti ohvitseri õnnetu saatusega, küüditamisega Kesk-Siberisse juunis 1941.
Romaani teine osa algab ühe mägimatkaga aastakümneid hiljem sinnasamasse mägismaale, millest kujuneb tagasitee algus. Ühtaegu on see ka peategelase ja Eesti ohvitseri tütre tutvumise, armastuse ning abielu lugu kuni hetkeni, mil sündmustik sulgub seal, kust see algas.

Mehitamata inimesed

Maniakkide Tänav

Eesti tulevik pärast Sosnovõi Bori tuumaelektrijaama õnnetust. Ida- ja Lääne-Virumaa on saastunud ja muutunud inimestele elamiskõlbmatuks. Ümbritsevad maakonnad ägavad katastroofipiirkonnast põgenenute massi all, kellele lisanduvad Vene-Hiina sõja järel Eestisse pakku tulnud hiina ja vene immigrandid. Tumedais toonides maailmas otsib üksik häkker oma kadunud armsamat ning ehkki ta leiab sellel teel sõpru, kes teda toetavad, sõpru, kes on tema suhtes ükskõiksed, ja sõpru, keda ta ei kannata silmaotsaski, on mehe peamisteks abimeesteks šokker ja killuke musta huumorit.

Vargamäe vanad ja noored

Andrus Kivirähk

Valitsuses on kõrbehaisu tunda,» ütleb Rüütel ühel õhtul Tarmo Männile ja pilgutab oma adjutandile silma. «Päris kõrbehaisu kohe!» «Meh?» ei saa Mänd esiti vanamehe jutust õiget sotti ja läheb ärevile. «Köögis kõrbeb? Ei kõrbe seal midagi!» «Mitte köögis, valitsuses ikke!» seletab Rüütel ja naerab. «Südamed kõrbevad! Pärast seda kui see punapea… Signe-proua või mis ta`nd oligi… nojah, kui see ära läks, on meestel vesi ahjus…» «Ah soo…» venitab Mänd ja lööb käega. «Armuvalu, ja-jah… Eks seda valu ole isegi tundnud. See läheb mööda.» «Mööda, mööda!» on president nõus. «Miks ta`s mööda ei lähe, aga esialgu on ikke valus küll.» «Ah, Madis neid võtku!» arvab Mänd. «Vaata, mis kell juba, varsti üheksa! Aeg magama kobida. Tule, ma panen nüüd su turvatuppa luku taha, kui hommikul üles ärkad, siis kopi!»

13 talvist hetke

Kristjan Sander

Mitte keegi ei tea, mis nad on või kust nad tulevad. Maailm, mis neile teele jäi, on muutumas jääkamakaks. Lumme mattunud varemete vahel püüavad vabatahtlike salgad mõista, kes või mis on nende vaenlane – kuid viimane muutub iga kontaktiga. Neid kutsutakse Luikedeks. Kristjan Sanderi esikromaani peateemaks on ulmekirjanduse igikestev leitmotiiv – kohtumine tundmatuga. Osaliselt üheksakümnendate alguse Eestis toimuvas tegevuses paisatakse tegelased etturitena aegruumi piire ning inimlikke ajendeid ületavasse mängu. On raske öelda, mis on selles trumpideks – kuid nad vähemalt loodavad, et sõprus ja kohusetunne… Tegu on 2006. aasta romaanivõistlusel äramärgitud teosega.

Eike

Rein Põder

Ühel varasel sügishommikul tuuakse Hansenite abielupaari välistrepile imik. Rohkem kui kolmkümmend aastat hiljem läheb Eike Hansen samasse maakohta selgitama oma päritolusaladust. Seda lahendada püüdes saab ta aru, kui palju määravad inimese elus juhused ja kui palju teadlikud valikud. Veel mõned aastad hiljem kirjutab ta kõige põhjal romaani "Metsa tütar", mis kujuneb üheks etapiks ta isepäisel, otsinguid ja loobumisi täis kirjanikuteel.
"Eike" on üheaegselt romaan nii elust kui ka kirjandusest, selles liigutakse elutegelikkuse ja kirjandusliku väljamõeldise maailma piirimail.

Gort Ashryn III osa. Rahu

Leo Kunnas

Ülimastaapse haardega Gort Ashryn jutustab Anton Irv VIII, Eesti Vabadussõja teenimatult vähetuntud kangelase klooni saaga 1000 aasta pärast aset leidvates tulevikusõdades. Aastatel 2009 ja 2010 Eesti Ulmeühingu auhinna Stalker pälvinud triloogia viimases osas juhib Anton invasiooni minevikku, et väärata inimeste omavahelise sõja aina meeleheitlikumaid pöördeid võtvat kulgu. Sõda on küll karm, aga rahu osutub veel karmimaks.

Gort Ashryn II osa. Sõda

Leo Kunnas

Gort Ashryni triloogia teises osas jätkub kapten Anton Irv VIII, Eesti Vabadussõja kangelase kaheksanda klooni lugu inimese ja sõdurina ligi tuhat aastat pärast meie aega. Pärast pikka pausi on inimkond taas jõudnud omavahelise sõjani ning piirid inim- ja tehisintellekti vahel hakkavad hägustuma.

Talvehommiku härmas kindakirjad

Aarne Ruben

Raamatu sündmustiku inspireerijaks on Djatlovi kuru sündmused, kus üheksa noort mägimatkajat salapärastel ja siiani selgumata asjaoludel surid, kuid romaani põhirõhk on nii tolleaegse kui pisut hilisema Nõukogude eluolu kujutamisel, nähtuna väliseestlasest diplomaadi pilgu läbi. Igor Djatlovi juhitud üheksa matkajat lähevad Põhja-Uuralis mansi hõimu pühale Surnute Mäele ning hukkuvad külmas öös seni selgitamata asjaoludel. Mingi „jõud“ sunnib neid oma telgi seestpoolt katki lõikama ja kaljujärsaku poole jooksma, kus nad saavad surmavaid vigastusi. Kõik see huvitab väga turvalises Rootsis elavat eesti poliitpagulase poega Hannest, kes valmistub diplomaadikarjääriks Nõukogude Venemaal. Jõudnud Moskvasse ja tutvunud Sovjetimaa unesarnase tegelikkusega, teeb ta oma noorusest hoolimata tähtsa järelduse: meie planeedil on kohti, kus tunned end alati ebamugavalt, ja on asjaolusid, mis on valmis rikkuma väljaarenemata psüühikaga noore inimese, kes ei taha alluda käskudele ega sundidele. Seesama Sovjetimaa on Djatlovi kuru sümboliks.

Tont nr 5. Kõik Gregori ja Arnoldi jutud

Robert Sheckley

Kes ei mäletaks Robert Sheckley alatasa igasugustesse väljapääsmatutesse olukordadesse sattuvaid kangelasi Gregorit ja Arnoldit ning nende planeetide kahjutustamise ettevõtet? Kes ei mäletaks legendaarset juttu «Tont nr 5» antoloogiast «Lilled Algernonile»? Esmakordselt maailmas ilmuvad nüüd kõik Gregori ja Arnoldi sarja kaheksa lugu ühtede kaante vahel just eesti keeles Orpheuse Raamatukogu sarjas. (Orpheuse Raamatukogu, 2228-0464; 2/2016)